Inglise Royal Societyteadlaste arvates muutub keravälgu seletamine aina keerukamaks. Pealtnägijad on näinud kuni minuti õhus hõljuvaid hõõguvaid sfääre, enamasti juhtub see äikesetormi lähikonnas. Tihti on neid jutte peetud lihtsalt inimeste fantaasiaks, aga oleks mõttetu ignoreerida mõne viimase aastakümnega kogunenud andmeid umbes kümnest tuhandest vaatlusest. Detailseimadki kirjeldused pole meid keravälgu mõistatuse lahendusele kuigivõrd lähemale toonud. Sfäär võib helendada sama eredalt kui 100-vatine lamp, aga mingit selget energiaallikat tal pole. Ta ei kiirga soojust, ometi võib aga aknasse lennates sulatada klaasi. Üks teooria oletab, et keravälk tekib välgulöögi toimel aurustunud ja lagunenud ränimullast. Räniaurud kondenseeruvad peentest tolmuosakestest koosnevaks hõljuvaks sfääriks, mida hoiavad koos elektrilaengud. Teine hüpotees oletab, et välgust ioniseeritud õhk seob vett, moodustades kuuma plasmapalli, mida ümbritseb jahe veest ja ioniseeritud õhust kiht. Ükski olemasolevaist teooriaist ei suuda keravälku tervikuna seletada. Laboreis on suudetud luua kunstlikke keravälke, aga need kerad on looduses esinevaist väiksemad ja lühema elueaga.
|