Eesti Looduse fotov�istlus
4/2006



Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

intervjuu
Hilisuvine meri: taimed võivad vohada

Hea on istuda mere ääres ja esitada küsimusi mere kohta. Veel parem on, kui leidub inimene, kes küsimustele ka vastata oskab. Looduse toimetaja Juhani Püttsepp küsis ja Tartu ülikooli mereinstituudi teadur Andres Jaanus vastas.

Läänemeri Loksa kandis, Uitru sääre randa uhtumas.
Meri hakkab tõeliselt soojaks minema siis, kui suvi hakkab juba lõppema. Öeldakse, et meri on külmenevas sügises nagu üks suur soojakott.

Millal on Läänemeri kõige soojem?
Tavaliselt ongi juuli teine ja augusti esimene pool kõige soojema mereveega. Läänemere lõunaosas on avameri kõige soojem, mõnel aastal koguni 23–24 kraadi. Eesti laiuskraadidel on merevee maksimaalne temperatuur lõunaosaga võrreldes keskmiselt kraad-paar jahedam, kuid Põhjalahe põhjaosas saab paarikümnekraadist vett nautida üliharva.
Ranniku läheduses on temperatuuri kõikumised muidugi suuremad. Näiteks idatuultega võib Eesti põhjarannikul ka südasuvel vesi lausa üleöö mitu kraadi jahtuda. Kui mõnel suvehommikul on suplejat ehmatanud kümnekraadine merevesi, siis on põhjuseks pindmise veemassi kaldaga ja tuulega ristisuunaline liikumine, mis avab tee üles süvakihtide jahedamale veele. Loomulikult jahtub madal vesi sügisel kiiremini: näiteks Haapsalu kandis võib karmi talve korral jääd näha oktoobrist lausa mai lõpuni.

Kuidas merebioloog võrdleks varasuvist ja hilissuvist merd?
Planktoloogile on varasuvi aeg, kus meri näeb välja nagu ideaalpildis, puhas ja selgeveeline. Kevadine tormiline vetikaõitseng on hääbunud, suvised liigid pole jõudnud veel välja ilmuda. Sama lugu peaks olema kaldavööndis, kus vetikad ja kõrgemad veetaimed pole veel merepõhja jõudnud ära vallutada.
Hilissuvi on ka meres nii-öelda küpsuse ja täiuse aeg. Selle järgi, kui võimsalt vetika- ja taimevaip vohab, saab teha järeldusi merekeskkonna seisundi kohta. Kui planktonit kipub hilissuvel olema meres sama palju või rohkemgi kui kevadise maksimumi ajal, on see selge märk eutrofeerumisest ehk toitainetega rikastumisest. Kui aga vetikaid ja taimi on liiga palju, siis hakkavad nad hingates-lagunedes- kõdunedes tarbima vees lahustunud hapnikku. See omakorda teeb elu raskeks põhjaloomadel ja kaladel.
Kui madal on tänavu suvel olnud meri. Mida on merele tähendanud soojad ja sademetud ilmad?
Merevee tasemele pole pikalt kestnud põud kuigivõrd mõjunud. Madalaimad veeseisud olen fikseerinud hoopis kevadel ja sügisel, eriti enne külmade saabumist. Sademed ei suuda merevett kuigivõrd kergitada ja ehkki ka aurumine on merepinnalt arvestatav, määravad veeseisu peamiselt rõhkkondade liikumine ja tuule suund. Meri võib ajuti olla sõna otseses mõttes kaldu.
Soojaga on lood nii, et teatud piirini see soodustab kõige kasvamist, aga liialt palavas vees hakkavad lagunemisprotsessidki kiirenema. Merd põhjani soojaks kütta on pea võimatu, ent ka mõnekraadine anomaalia võib osutuda katastroofiliseks. Soe meri annab energiat troopilistele tormidele, teiselt poolt aga hävitab hulgaliselt külmalembelisi taime- ja loomaliike.

Kuidas on lood sinivetikatega?
Kuigi sinivetikate kõrgaeg langeb suve teise poolde, ei piisa nende vohamiseks kõrgest temperatuurist. Nagu iga organism, vajavad ka sinivetikad toitu. See aasta on Eesti rannikuvetes aga olnud keskmisest toitainetevaesem ning väiksemad ja kiiremakasvulised viburvetikad on tõenäoliselt sinivetikatega edukalt võistelda suutnud. Igatahes juuli lõpuni pole vetikarohkuse üle randades eriti kurdetud. Viimati pidime sinivetikanuhtlust taluma 2002. Läänemere kesk- ja lõunaossa jätkub neid, muu hulgas mürgiseid liike, aga juba teist suve küllaga.

2004 veebruaris pühendas Loodus erinumbri Läänemerele ja pikema artikli naftareostuse ohule. Nüüdseks on suuremat sorti õliõnnetus Eesti rannavett ka tabanud, kas tagajärgi on näha ka merebioloogile?
Enim on kannatanud vahest ikkagi merelinnud ja need, kes saastunud lindudest toituvad. Põhjataimestikule ja -loomastikule tekitatud kahju väljaselgitamiseks tehti Loode-Eesti merelahtedes seire kolm kuud pärast reostuse avastamist.
Põhjaloomastiku hulk oli tavapärasest väiksem. Põhjataimestik, eriti põisadru, oli osaliselt naftaga kaetud. Pikemaajalise mõju hindamiseks oleks vajalik järelseire.

Läänemere veevahetus võtab aega 25–30 aastat. Samas jõuab Atlandilt järjest rohkem torme meie maile. Kas need tormid on Läänemerre läbi Taani väinade rohkem soolast vett ja hapnikku toonud, vett seganud?
Sellest, kui Põhjameres tormab, üksi ei piisa. Et vesi takistamatult läbi Taani väinade Läänemerre jõuaks, peab Läänemere veetase eelnevalt madal olema. Kuigi suured tormid on sääraseid soolase vee sahmakaid toonud, räägib statistika hoopis sissevoolude vähenemisest viimastel kümnenditel. 1976–1993 ei registreeritud ühtegi märkimisväärset soolase vee sissetungi Läänemerre. Kui seisak kestab kaua, kujunevad hapnikuta põhjad ja Eesti maismaa pindalaga võrreldavad surnud alad Läänemeres.

Rahvusvaheline mereorganisatsioon andis 2005. aasta lõpul Läänemerele eriti tundliku mereala staatuse. Kas tankereid hakkab nüüd vähem sõitma?
Laevaliikluse vähenemise koha pealt olen skeptiline. Talvel arutati naftareostuse puhuks keskkonnafondi loomist. Fondi laekumised tulnuks just transiidiettevõtetelt. Kahjuks hääbus see arutelu koos naftalaikude kadumisega meie randadest.Majandushoovad on võimsad ning keskkonnale mõeldakse siis, kui õnnetus juba käes. Tundliku mereala staatus ei hõlma Venemaa territoriaalvett, seega on seal nõuded tankerite liikumisele leebemad.

Mis värvi on Läänemeri Eesti randades augustis-septembris? Kas erinevates randades on vesi erinevat värvi?
Kaugelt vaadates on meri ikka sinine. Kui aga mõõta vee läbipaistvust vertikaalses plaanis, tuleb välja palju rikkalikum värvigamma. Puhast rohekassinist vett näeb peamiselt talvel või varakevadel Läänemere avaosas. Enamasti on merevesi roheline kõikvõimalikes varjundites, jõesuudmete läheduses aga pruunikas. Veele annavad värvi ka vetikaõitsengud. Sinivetikate vohamise ajal on meri pigem hallikasroheline, kuid mõned viburvetikad toonivad vett punakaks või pruunikaks. Läänemere lõunaosas on aga teatud liiki vaguviburvetikas pannud vee lausa helenduma. Seda nähtust nimetatakse bioluminestsentsiks.

Kas on tõsi, et Läänemere heeringa organismis on 50 korda rohkem mürkaineid kui Atlandi heeringas?
Esmalt täpsustus. Läänemeres elab ikkagi räim, heeringa väike sugulane. Kui räägitakse mürkainetest, siis viimasel ajal peetakse silmas eelkõige dioksiine. Need on keemilised ühendid, mis paiskuvad õhku põlemisel, muu hulgas ka laevakütuste põletamisel. Olles õhust raskemad, langevad dioksiinid vette ja sisenevad toiduahelasse.
Räim ja lõhilased on dioksiinidele vastuvõtlikumad, kuid Läänemere kala ei tasuks rohkem peljata kui ükskõik kust mujalt sisse toodut. Meenub üks Gotlandi kalarestorani omanik, pealt 60- aastane mees, kelle menüüs on lapsest saati olnud mitu korda nädalas seesama räim ja ka teised kohalikud kalad. Ei kurtnud ta tervise üle ning nägi välja pigem paarkümmend aastat nooremana. Hullem on see, et eestlastel on kaunis kasin värske kala valik ja ta toitumisharjumustes on kalal pigem juhuslik koht.

Meres on võimalik mõõta tuhandeid hüdrofüüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi näitajaid. Mis näitajaid tuleks kõigepealt jälgida?
Peamised kvaliteedinäitajad rannikumeres on fütoplankton ehk vabalt hõljuvad mikroskoopilised vetikad, põhjataimestik ja põhjaloomastik. Nende hulgast leitakse omakorda sobivad indikaatortunnused, mida oleks võrdlemisi lihtne mõõta ja mis samas annavad selgepiirilisi, nn põhjus-tagajärg seoseid. Üheks näiteks on siin põisadru levikusügavus. Põisadru leviku määravad otseselt valgustingimused, mis omakorda halvenevad, kui vee toitainetesisaldus suureneb.

On see tõsi, et Eesti merebioloogide tarvis ei jõua riik eraldi uurimislaeva ülal pidada, ja et mõõteriistad on pandud reisilaevade külge?
Uurimislaeva ülalpidamine on ühtviisi kallis igal pool maailmas, seda eriti väikeriikidel, kus kasutajate arv on napp. Eestis on häid kogemusi piirivalve- ja õppelaevade rakendamisel merekeskkonna seirel. Kogu ökosüsteemi toimimist on üpris keeruline jälgida ja kompleksseid ekspeditsioone väga sageli ei korraldata. Pealegi suudetaks uurimisreiside käigus katta vaid tühine osa merest. Regulaarsed laevaliinid tulevad appi, sest suhteliselt väikeste kuludega võimaldavad need koguda võrratult suuremat hulka andmeid suurelt merealalt.
Pikimad kogemused ses vallas on Soome mereuuringute instituudil, Eestis on peamiselt Tallinna ja Helsingi vahel kurseerivatelt reisilaevadelt mõõtmisi tehtud aastast 1997. Selle aasta kevadest lisandus ka Tallinna-Stockholmi liin.
Reisilaevadele paigaldatud mõõtmisja proovikogumissüsteeme nimetatakse Ferry Box’ideks.
Laeva liikumisel pumbatakse vesi läbi andurite ja proovikogumisseadmete ning teatud vahemaa tagant registreeritakse automaatselt vee temperatuur, soolsus, hägusus ja vetikate hulk fluorestsentsi (isehelendumise) järgi.
Võimalik on mõõta ka erinevate vetikapigmentide sisaldusi merevees, samuti zooplanktoni ehk loomhõljumi hulka.

Käesolevas numbris kirjutatakse, kuidas vanasti sõitsid uisud Suures ja Väikeses väinas. Nüüd on plaanis Suurde väina sild ehitada. Kas see kiirendaks mere eutrofeerumist? Kas mereuurijad on silla vastu?
Kaalumisel on teatavasti mitu erinevat stsenaariumi ja tehnilist lahendust. Ei julgeks öelda, et mereuurijad kategooriliselt silla vastu oleks. Kõik sõltub sellest, milline lahendus realiseerub. Enim häiriks veevahetust väina osaline täitmine ja võrdlemisi kitsa sillaava jätmine.
Suure väina kaudu toimub intensiivne veevahetus Liivi lahe ja Väinamere vahel, ning kuigi väinas eneses väärtuslikke elukooslusi napib, ulatub mõju palju kaugemale. Nii võib see puudutada ka näiteks Kassari lahe punavetikaid.

Kas oleks võimalik panna hoovusi nii käima, et need meie rannad vetikatest ja mudast puhtaks uhuksid?
Hoovuste suundade ja tugevuse kui ka jõgede vooluhulkade muutumise tagajärjed on ettearvamatud. Sellised grandioossed eksperimendid on enamasti tekitanud kordades suuremat kahju võrreldes tuluga, mida need pidanuks enesega tooma.
Meenub Araali mere kurb saatus koos sellest lähtuva lokaalse negatiivse kliimamuutuse ja sotsiaalse katastroofiga. Ärevad sõnumid tulevad ka meie pehmet kliimat toitva Golfi hoovuse jõu raugemisest viimasel paaril-kolmekümnel aastal. Mis mererandade puhtusse puutub, siis vähemalt Soome lahes soosib hoovuste üldine ringkäik Eesti rannikuvete värskenemist ning reostuse kuhjumise all kannatab rohkem lahe põhja- ja keskosa.

Mida see võib tähendada, et tänavu suvel vaal Läänemerre ujus?
Vaalad on ennegi Läänemerre eksinud. 19. sajandi keskpaigast on teada surnud küürvaala leid Kolga lahest, kelle Rammu saare ettevõtlikud kalurid raha eest linnarahvale näitamiseks Tallinnasse pukseerisid. Vaalad katavad lühikese ajaga suuri vahemaid.
Alles hiljuti jälgiti vaala Kopenhaageni lähistel. Arvatakse, et tegu on sama isendiga, kes juuli alguses sattus Soome vetesse. Läänemerest välja pääseb aga vaid sama kitsast teed pidi, kust sissegi, läbi Taani väinade. Kui vaala navigatsioonisüsteem seda ära ei taba, ootab teda Läänemeres suure tõenäosusega näljasurm. Nii olevat juhtunud ka Kolga lahe külalisega.

Andres Tarand on tõmmanud kaardil ringi ümber Skandinaavia ja Baltimaade ning leidis, et selle joone keskpunkt on Gotska Sandöni saare lähedal. Milline on meri Läänemere keskpunktis?
Olen seirereisidel jõudnud mitmel korral Gotlandi süvikuni. Läänemeri on keskosas küllalt lai, kuid silmates öös korraga plinkimas Gotlandi tuletorne ja Sõrve majakat, saab kinnitust, et naabrid on lähemal, kui arvata oskame. Seda nii geograafiliselt kui ka Läänemere olevikku ja tulevikku puudutavate otsuste tegemisel. Nõnda on kõigil üheksal Läänemere-äärsel riigil ajada vähemalt üks ühine asi.



Juhani Püttsepp
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013