Eesti Looduse fotov�istlus
3/2005



Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Looduslaps
Vaata taeva abiga Väga Väikesi Asju!

Üks kõige kummalisemaid mä­les­tusi minu lapsepõlvest on seotud suve, sinise taeva ja nägemisega.

Vabad päikesepaistelised päevad lausa kutsusid murule pikutama ja taevasse vaatama.

Kuid iga kord nägin ma mingeid kummalisi nöörikesi ja täppe vaateväljas liikumas.

Nad näisid elavat oma elu, liikudes hüppeliselt mis tahes suunas ja täitsid kogu vaatevälja. Väikese katsetamise tulemusena sain selgeks, et objektide liikumist võib mõjutada silma kiire liigutamisega, kuid lõppude lõpuks valgusid nad siiski kuhugi vaateväljast allapoole.

Nimetasin neid “tolmuelukateks”, arvates, et objektid asuvad silmaläätse ja laugude vahel vedelikus ning on lihtsalt õhus hõljunud tolmuosakesed.
Tegelikult on need objektid ehk nagu neid nimetatakse “ujujad”, tavalised verelibled, mis asuvad silma purpurvedelikus.

Mõned punased verelibled läbivad silma veresooned ja satuvad silma tagumises osas asuva võrkkesta lähedusse.

Nad tõmbuvad kokku kerakesteks, sealjuures hemoglobiin ning punane värvus kaovad. Nüüd ujuvad nad klaaskeha-nimelises silma osas.

Kuidas me siis saame näha vereliblesid, mis on ju ühed Väga Väikesed Asjad?
Iga verelible on umbes 8-mikromeetrise läbimõõduga (1 mikromeeter = 1/1000 millimeetrit).

Kui vaatleme üksikut rakku, paistab see meile kontsentriliste heledate ja tumedate rõngastena, mille keskel on heledam ala. Need on minu nähtud “täpid”.
Iga selline objekt ei ole tegelikult otsene verelible varikujutis, vaid verelible taha paindunud valguslainete tekitatud kujutis. Sellist efekti nimetatakse difraktsiooniks.

Suuremad rakkude kogumid pais­tavad meile pikkade sõlmiliste nöörijuppidena, mille servad on samuti heledate-tumedate vöötidega ääristatud. Need on minu nähtud “nöörikesed”.

Kuidas jälgida neid kummalisi “ujujaid”? Vaadake heledat taevast ja fokuseerige silmad lõpmatusse. Kohe tekib vaatevälja uskumatu kogus objekte, mis näivad liikuvat kaootiliselt üle terve vaatevälja.
Ka silmade pilutamine võib asjale kaasa aidata. Kui kasutada tumesinist valgusfiltrit, siis saab vaadelda ka sinka-vonka liikuvaid vereliblesid, mis südamelöökide taktis veresoontes ujuvad.
Ilusat suve!


Nii väikese objekti puhul, nagu verelible (u 8 mikromeetrit), tekib valguslainete paindumisel kujutis juba silma sees. Palju suurema objekti – näiteks inimese difraktsioonikujutis – tekib varju sisse siis, kui inimese ja varju kujutise vahele jääb vähemalt 4–6 kilomeetrit. Sellisel juhul oleks varju sees hele laik.

Mis asi see difraktsioon siis on?
Igal lainetusel on oma lainepikkus, see tähendab teepikkust kahe laineharja vahel.

Nähtava valguse lainepikkus on väga lühike, ulatudes 400 nanomeetrist kuni 800 nanomeetrini ( nanomeeter on 10 miinus üheksa astmes meetrit). Kui niisugused lained liiguvad inimese suunas, siis ei paindu nad keha taha ja me näeme seinal oma varju nagu igas tavalises kollifilmis. Kui aga valguse lained liiguvad verelible suunas, mille läbimõõt on võrreldav valguse lainepikkusega, painduvad nad selle taha ja moodustavad heledate ja tumedate rõngaste kogumi.



Aare Baumer
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013