Eestis elutsevad maod rästik ja nastik ning maosarnane vaskuss on ohustatud liikidena looduskaitse all. Madusid on austanud ja kaitsnud ka muistne maarahvas. Nii kroonikad kui ka uuem pärimus kõneleb madude pühaks pidamisest ning piimaga toidetud majaussidest, kes pidid perele õnne tooma.

Roomajaid võime näha ka meie pühadel kividel. 2010. aasta Hiite kuvavõistluse parimal andide kuval ilutseb ussikuningas. Kivi asub Pärnumaal Pärnu-Jaagupi kihelkonna Erstma külas.
Haruldase hetke jäädvustanud Heiki Maiberg kirjutas: „Tänavu suvel Pärnus viibides astusin läbi linna infopunktist. Küsisin, kus asub kõige lähem ohvrikivi. Või kui kivi parajasti meelde ei tule, siis mõni muu looduslik pühapaik. Infotüdruk laiutas käsi, kergitas kulme ja andis muude kehakeele kõnelemise viisidega märku, et kui keegi võib üldse üllatavaid asju pärida, siis olen see mina. Ja et ükski hing pole varem selle pealegi tulnud, et keskaegse müüritorni või uusaegse restorani asemel üht tühipaljast kivi küsima tulla. Tüdruk oli siiski oma ülesannete kõrgusel. Kribinal-krõbinal ronis ta arvutisse ja oli peagi tagasi teabega, et lähim ohvrikivi paikneb Ertsma külas ja et Ertsma küla asub ... Jõudsin külla ja küsisin esimeselt ette juhtunud talumehelt, kus säherdune kivi asub. Tekkinud vaikust ilmestasid otsaesise kortsutamine ja kukla sügamine. Alles siis tuli meenutus, et põllu peal on tõesti üks valkjat karva silt. Ehk selle sildi ligidal? Oli. Tulemise vaev tasus end veel teistki korda. Kivil pikutas ussikuningas, nagu ma hetk hiljem seda rästikut kutsuma hakkasin. Ja ta pikutas keset anniraha.”
Maavallas leidub mitmeid kive, mida on nimetatud Ussikiviks. Üks selline asub Harjumaal Hageri kihelkonnas Tõdva-Nabala tee ääres ning sellel on näha lookleva mao kujuline kivist moodustis.
2011. aasta Hiite kuvavõistluse kivide parima kuva auhinna sai „Ussikivi annid”.
Ülesvõtte jäädvustanud Virve Õunapuu kirjutas: „Hageri kihelkonna piire avastamas käies sattusime seltskonnaga Ussikivi juurde, kus juba enne meid ande näha oli. Puhastasime teda veidi rohu seest nähtavale, andsime anniks mõned mündid ja vett juua. Hetkeks oli vaikus. Seejärel hakkas hiis helisema. See oli väga salapärane heli, nagu keegi mängiks mõnda vana (vile?)pilli. Me kõik kuulsime seda inimtühjas paigas. Siis saabus vaikus ja mõni minut hiljem, vihm. Kauaoodatud vihm, sest juba üle nädala oli valitsenud üle 30 kraadi kuumust. Vapustav elamus oli.”