Pille Gerhold

Minu Brasiilia

Sipelgajaht vihmametsas

Petrone Print, 2012

224 lk

Raamaturott rõõmustab, kui reisimuljeid panevad kirja bioloogid. Noore Eesti teadlase Brasiiliaseikluste raamat ei keskendu arusaadavalt lehelõikajasipelgate uurimisele, mis kestis vihmametsas kaks aastat. Sipelgate teeradu mõõtnud autor ütleb kokkuvõttes napisõnaliselt: „Sipelgad ei käi kaugelt toitu otsimas ja kulutavad kokkuhoitud energia tõenäoliselt oma soo edendamiseks.” Vihmametsade käekäigust Lõuna- Ameerika hiigelriigis saame siiski enamvähem ammendava pildi. Kümne aasta taguste reisistseenide elustamine pole ühtmoodi veenvalt õnnestunud. Algusosa kõlavad fraasid (näiteks): „kas see seiklus tähendab minu ränka proovilepanekut”, „kas te olete olnud kunagi olukorras, kus elu tundub nii segane ja kontrollimatu, et valaks endale puhtast nõutusest vett pähe”, tunduvad kunstlikud. Sümpaatsena kõnetavad lugejat aga raamatu teise poole olemusloolikud ja rahulikumas võtmes kirja pandud peatükid Brasiilia randadest, toitumistavadest, karnevalidest, jalgpallist. Troopikat uurida olevat trendikas ja eksootilistele uurimisprojektidele joostavat murdu, meie kodumaa looduse üksikasjalikke tundjaid aga nappivat. Pille Gerhold jätkab oma teadlaseteed Tartu Ülikoolis taimekoosluste mitmekesisuse mehhanisme uurides. Küllap kuluvad Brasiiliast kaasa toodud mõttemallid Teodor Lippmaa taimeökoloogide koolkonnas tööd tehes marjaks ära.