Eesti ehitab paekivist ühiskondlikke hooneid, ent kui palju? Kümnest keskajal kõige enam väärtustatud paeliigist on praegu kasutusse jäänud üksnes neli. Paeteadlane Helle Perens loetleb käimasoleva paeaasta puhul kiviliike, millele võiks kaasajal taas tähelepanu pöörata.

Eesti Kunstimuuseumi uue hoone KUMU ehitamisel ei unustatud eesti rahvuskivi, hoones võib näha mitut liiki paasi nii väljas kui siseviimistluses, samuti Rotermanni kaasajastatud kvartali puhul võime rõõmustada, et Lasnamäe helehallist lubjakivist seinad on taas esinduslikult korda tehtud. Need on aga üksikud näited. Kunagist pae võimu ehituses meenutab üksnes liikide arv, mida eesti meistrimehed tundsid ja kasutasid – neid oli sadu. Kümmekond liiki olid aga kõige-kõige paremad ehk esinduspae liigid, mis sajandite jooksul sadade liikide hulgast välja valituna toimisid kui kõige sobilikum materjal vastupidavate seinte ja raidtööde tarvis ning kõige pikema kestvusajaga. Esinduspae hulka kuuluvad nüüd ka uustulijad – Saaremaa uued „marmorid” ehk Tagavere ja Selgase dolomiit, ent neidki võiks ehituses rohkem kasutada.

Kaarma dolomiit on jäänud kasutusse läbi aegade Kõige täiuslikum ehitis Kaarma dolomiidist on kahtlemata keskaegne Kuressaare piiskopilinnus, ent tänapäeva arhitekt suhtub Kaarma dolomiiti ja ka teistesse paeliikidesse eelkõige kui viimistlusplaadi materjali, mis kõige selgemini on väljendunud viimase aja kõige suuremas paekasutusega ehitises KUMUs. KUMUs on kasutatud ka Lasnamäe ja Ungru lubjakivi ning Orgita dolomiidi plaate nii tugimüüride kui õueala katmiseks. Massiivset Kaarma dolomiiti armastasid kasutada ka Eesti esimese iseseisvusperioodi arhitektid koos õhemakihilise Lasnamäe lubjakiviga või Vasalemma „marmoriga”. Üheks ilusamaks näiteks selles vallas on Herbert Johansoni Metsakalmistu kabel. Kaarma paemurd võib aga lähitulevikus tuntuks saada läbi AS Saare Dolomiidi tellitud rekultiveerimise projekti, mille koostasid OÜ Artes Terrae ja Keskkonnakaitse Instituut (2004) ja mille teostumisel valmib huvitav teemapark „Kivi ja arhitektuur ajastutes”. Ungru lubjakivi – meie dekoratiivseim paas Ungru kivi sobivust hauaristide materjaliks näitavad Ridala kirikuaia ja Vormsi kalmistu väga hästi säilinud 19. sajandi rõngasristid, ent selle tunnusehitis on kindlasti Ungru loss. Teise iseseisvusperioodi alguses läks moodi klombitud Ungru kivist lossitaoliste eramute ehitamine. Viimasel ajal annab tooni nii eramutes kui ka ühiskondlikes ehitistes meie kõige dekoratiivsemast paest, Ungru lubjakivist viimistlusplaatidega seinte, aedade, treppide ja muu sellise katmine. Lasnamäe ehituslubjakivi –Vana Tallinna kivi Lasnamäe ehituslubjakivi murdmiskihtide (56 kihti) vastupidavus on väga erinev ja ilmneb selgelt alles ehitiste seintes ja soklites. Olulisemad kasutuselolevad paemurrud on Väos, Maardus, Kundas ja Valklas. Toompea ja Lasnamäe murdudest on pärit suurem osa ehituspaest, millest on rajatud vana Tallinn. Kivi sisemisele dekoratiivsusele panid rõhku arhitektid Alar Kotli, Herbert Johanson ja Edgar Johan Kuusik, kes kasutasid lihvitud pindu koolide, haiglate ja kalmistuehitiste fassaadide ilmestamiseks. Efektne on helehall Lasnamäe lubjakivi koos tellisega Tondi endiste loodusesõberkasarmute seintes, mis hakkasid särama alles peale renoveerimist. Põnevust pakub ka graniidi ja lubjakivi kasutusnäide Taani kuninga aias. Eesti teisel iseseisvusperioodil on Lasnamäe lubjakivi viimistluses kasutatud palju. Omapärase faktuuriga kivikasutust näeme 2001. aastal ehitatud Püha Birgitta Ordu keskuses. Seinakatteks on lõigatud ribad, mille siledad pinnad vahelduvad eenduvate klompribadega. Eredaid näiteid leiab seoses vanade Lasnamäe lubjakivist pae-, eriti tööstushoonete kaasajastamisega, olgu see siis Rotermanni kvartalis, Dvigateli endiste tehaste kompleksis või tselluloosi- ja vineerivabriku hoonetes. Orgita dolomiit – parim raidmaterjal Orgita dolomiit oli juba keskajal tuntud Eesti parima raidmaterjalina, poleks ju muidu osa 14. sajandi raidtöid Tallinnas tehtud sellest kivist. Massiivne hästitöödeldav dolomiit leidis eriti intensiivset kasutamist Tallinnas 16. sajandil ja 17. sajandi esimesel poolel ning Narvas 17. sajandi teisel poolel. Uue suuna sai Orgita dolomiidi kasutamine teisel iseseisvusperioodil, mil läks käiku ka dolomiidist katteplaatide kasutamine. Pastelsetes toonides dolomiit kaunistab välisministeeriumi seinu, sadama hotelli välisviimistlust ja paljusid muusid kohti. Kümme aastat on peetud Paide linnas paepäevi, mille käigus kujurid on valmistanud hulgaliselt Orgita dolomiidist skulptuure. Osa neist kümne päevaga valminud kiirtöödest on saanud väärilise koha linnapildis. Vasalemma „marmor” – esimese iseseisvusaja armastatud siseviimistluskivi Vasalemma „marmori” vanimad ehitusnäited on keskaegne Padise klooster ja Harju-Risti kiriku raidtööd. Kõige esinduslikum on Vasalemma „marmori” kasutamine Vasalemma lossis (1890–1893). Viimases on ehitusinsener Hubert Matve sõnul „…ära kasutatud kõik selles materjalis kivitahuja jaoks pakutavad võimalused”. Vasalemma „marmorist” on ka Aleksander II mälestuseks 1883. aastal alustatud Spas na Krovi kiriku rikkalikud raidtööd Peterburis. Vasalemma „marmor” oli üks esimese iseseisvusperioodi arhitektide meeliskive – sellest on presidendi kantselei hoone välisviimistlus ja ümbrisaed ning osa siseviimistlust, Riigikogu hoone fuajee põrand, osa Oru lossipargi tugimüüre ja kindlustusi. Kaasajal pole sellest kaunilt sädelevast kivist ühtegi esindushoonet ehitatud. Röa dolomiit unustuses Röa kihistiku dolomiit on massiivne kollakashall paeliik, mis töödeldavuselt jääb maha tihedast ühtlasest Orgita dolomiidist. Avamusalal on seda paeliiki kasutatud seinakiviks ja raidtöödeks juba alates keskajast – Rapla, Ambla ja Kadrina kirikus ning Porkuni linnusekirikus. Kõige kaunima väljenduse on leidGraniidi nud Röa kihistiku dolomiit Inju lossi näol, mille ehituseks murti kivi kohalikust paemurrust. Teised tuntumad Röa kihistiku dolomiidi murrud on Röa Raplamaal, Kuru Järvamaal ja Porkuni Virumaal. Tänapäeval on selle kivi kasutamine unarusse jäänud, vaid mõnel korral on Röa dolomiidist skulptuure tehtud Porkuni paepäevadel. Rõngaspaas – hea seinakivi Rõngaspaas on avamusalal Rapla-, Järvaja Lääne-Virumaal tuntud hea ja vastupidava seinakivina juba keskajast saati. Kõige esinduslikum on kahtlemata Vao linnus, kus algselt oli kõik kohalikust rõngaspaest. Ka 18.–19. sajandi mõisaehitistes on rõngaspaas sagedasti kasutatud materjal. Raidtöödeks see paeliik hästi ei sobi oma koostisosade – käsijalgse Borealis borealise kaante – rohke sisalduse tõttu. Seda üllatavam on näha paevaesel Tartumaal keskaegse Nõo kiriku portaali raidkatkete materjalina kaugelt Virumaalt toodud rõngaspaasi. See dekoratiivne paeliik vääriks ka tänapäeval kasutamist viimistluskivina. Unustatud Mündi, Paide ja Narva paas Arvestatava jälje on ehituslukku jätnud ka mitmed teised paeliigid. Mündi dolomiidist raidtöid võib leida keskaegsetes Koeru, Pilistvere, Kolga-Jaani kirikutes. Seinakivina näeb Mündi dolomiiti Järvamaa mõisates ja Paide linna hoonetes. Atraktiivsed on ka Mündi murrud. Suurem neist on eraomanduses ja ligipääsuta. Väiksem kuulub Mündi mõisale ja ootab külastatavaks tegemist kas teemapargi või millegi muu huvitava näol. Suur hulk raiddetaile Paide kunagisest paemurrust murtud peenpoorsest dolomiidist (nn Kureküla dolomiidist) lebab Viljandi muuseumi arhiivi riiulitel, olles Viljandi ordulossi kunagise võimsuse tunnistajaks. Loomulikult on see dolomiit ka Paide ordulinnuse põhiliseks raidmaterjaliks olnud. Sama kivi võib ära tunda veel Türi ja Põltsamaa keskaegse kiriku raidtöödes. Kahjuks pole Paide paemurdu säilitamisväärsete pärandkultuuri objektide hulka loetud. Murru kohal laiub praegu tühi rohtunud plats. Kuid linnas on säilinud hoone, mille seintes võib huviline tutvuda Paide dolomiidi struktuuri, tekstuuri ja värvinüanssidega. Selleks on Rüütli tänav 2 asuv kunagine Kodanikkude klubi. Narva värvikirev paekivi on oluline paeliik Ida-Virumaa ehitistes. Koha pealt murtud kivi sai põhiliseks ehitusmaterjaliks juba keskajal Hermanni linnuse ehitamisel. Linnuse hoovis eksponeeritud hauaplaadid kõnelevad kivi sobivusest ka selleks otstarbeks. Narva kivist on ka Eesti vanim rõngasrist – pühendatud Paul Weddele – aastast 1521. Eriti dekoratiivsest kivist on Aleksandri kiriku seinad. Kiriku restaureerimisel ei õnnestunud kohalikku kivi kasutada, see asendati Tallinna lähedalt toodud Lasnamäe lademe lubjakiviga. Narva kivi ootab uut kasutuselevõttu kas seinakivina või viimistlusplaadina. Mõned Rootsi ajast säilinud hooned kinnitavad selle kivi sobivust ka tänapäevasteks raid- ja treitöödeks. Uued tähtsad paeliigid ehituses – Tagavere ja Selgase dolomiit Mööda ei saa minna veel kahest olulisest paeliigist. Tagavere dolomiit on Saaremaalt pärit paekivi, mille tegid eriti tuntuks arhitekt Raine Karbi paeehitised – Eesti Rahvusraamatukogu, Linnahall ja tänaseks lammutatud Sakala kultuurikeskus. Silmatorkavaks teeb nimetatud hooned nende mastaapsust rõhutav omapärane arhailise moega seinaladu. Selgase dolomiidi omapära on kõigis nüanssides esile tõstnud aga ettevõtja Alver Sagur, kelle kivitundmine on võimaldanud püstitada nauditava kivikasutusega ehitisi nagu Kaali külastuskeskus ja tänavu avatud Angla pärandkultuurikeskus.