Eesti Looduse fotov�istlus
6/2011



Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kuidas minust sai looduseuurija

Erakordne pesaleid Marimetsa rabast lennutas Läänemaa koolipoisi Aivar Leito teaduse, ornitoloogia ja looduskaitsjaameti juurde.


Eesti Maaülikooli põllumajanduse ja keskkonnainstituudi vanemteaduri Aivar Leito jutu pani kirja Juhani Püttsepp.

Kuulun nende hulka, kes on sündinud
ornitoloogiks, sõna otseses mõttes. Nii kaugele kui ennast mäletan, olen loodust ja linde vahtinud, instinktiivselt. Ka esimesed mälupildid on seotud lindudega. Mäletan, et leidsin maa pealt ühe paksu polsterdusega linnupesa.
See kuulus väike-lehelinnule ehk kummilinnule, nagu meie teda siis hüüdsime.

Teine varane mälestus on sookurgedest. Udune hommik, põld või karjamaa, ja seal liikusid suured ja hirmsad loomad, kartsin neid. Väiksem kui lind ise, hiilisin siis linde. Need pildid on pärit Keava raba servast.
Olen üldse elanud üheteistkümnes eri kohas Eestis. Sündisin Otepää haiglas 24. augustil 1954, aga elasime siis Lootvina külas Vastse-Kuuste vallas. Paslik on nüüd meelde tuletada paari aasta vanuseid raadiolokatsiooni tulemusi: on selgunud, et Lootvinast pärit sookured rändavad kõige kaugematele talvitusaladele, mis sookurel üldse on – Etioopiasse. (Alates 1996. aastast on Aivar Leito ornitoloog Jüri Keskpaiga mantlipärija, meie sookurgede uurimise koordinaator. Toim)
Lootvinalt kolisimegi 1956. aastal Keavasse Raplamaal, edasi rändasime 1960. aastal Varangu külla Lääne-Virumaal, sealt on hästi meeles herilasepessa istumine. Sain õige mitmeid nõelu ja kohe oli ära testitud, et allergiat mul ei ole.
1961 suvel liikusime perega Harjumaale Saidasse, kus ma läksin 1. septembril Turba keskkooli esimesse klassi. Oli kolhooside-sovhooside tekkimise ja liitmise aeg. Isa suunati ühest majandist järgmisse ja üha kolisime. Isa Arved oli Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna lõpetanud agronoom. Ema Leida töötas lautades karjatalitajana.
Peres kasvas seitse last: Aili, Vello, Toomas, Vilve, Tiit, Sirje ja mina olin pesamuna. Enamikul neist on sündinud lapsi ja lapselapsi ning Leitodest on kujunenud väike dünastia. Teisi Leitosid ei olegi Eestis minu teada rohkem, kui veel üks perekond Viljandis.
Saidas sain elada vaevalt üle aasta, juba 1962. aasta hilissügisel kolisime Jõgevamaale Visusti lähedale. Läksin seal teisest õppeveerandist Visusti algkooli, kus oli vaid paar õpilast – täielik individuaalõpe. Koolitee oli neli kilomeetrit pikk ja kunagi ma otse koju ei jõudnud, kõik looma- ja linnuaugud tuli üle vaadata ning sinikaelpardid kokku lugeda.
1963. aasta suvel saime vend Tiiduga, kes on minust viis aastat vanem, Raigastvere järvel kõvasti kalal käia, aga sügisel kolisime taas: Kaavere külasse Kolga-Jaani valda. Sealt on meelde jäänud varesemunade korjamine ja müümine jahimeestele. Sain munade eest ka mõne kopika – toona käis veel kullide ja vareste vastane sõda. Jahimeestel oli siis vastav kohustus täita ja varesejalad või munad tuli klubile esitada.

Vaid väikesed hallid linnukesed jäid määramata
1964. augustis kolisime Vormsi saarele Sviby külla. Väike praam viis meie mööblit täis kolimisauto Vormsi saarele, piiritsooni. Isa hakkas tööle Vormsi sovhoosi Sviby osakonna juhatajana, koolis käisime Hullos.
Vormsil alustasin koos vend Tiiduga tõsisemalt linnuliikide tundmaõppimist. Raamatukogust sain Eerik Kumari 1959. aastal ilmunud mustvalge määraja.
Meeles on, kuidas leidsin ristpardi pesa poollagunenud kordonihoone põranda alt. Keegi ilge elukas sisistas seal, kepiga sorkisin – ristpart tuli välja. Tema määramisega ei olnud raskust. Mõnda liiki oli aga väga raske määrata. Kirjeldasime küll, aga määranguks jäi „väike hall linnuke”. Siiski saime Tiiduga umbes pooled Eesti liikidest selgeks.
Vormsis käisime suvel sovhoosis tööl, viisime vankriga põldudele sõnnikut ja laotasime seda hargiga laiali. Saime natuke teenida. Keevitasime kommikarbi kinni ja hakkasime selle sisse raha koguma – binokli jaoks.
37 rubla eest ostsimegi kahe peale 8kordse suurendusega Vene prismabinokli. See oli kõva sõna ja tõi väikesed hallid linnukesed lähemale. Tänu sellele riistapuule said meist varsti juba päris head linnutundjad. Binokkel oli abiline aastaid, kuni Tiit selle kogemata merre uputas.
1965. aasta augustis kolisime Vormsilt ära Läänemaale Kullamaa valda Jõgisoo külla Raudsepa tallu. Õppima asusin Liivi 8-klassilisse kooli. Perekonna kolimiste periood lõppes, Jõgisoole jäid vanemad paigale.
Isa alustas tööd Esimese Mai nimelise kolhoosi osakonnajuhatajana ja leidis ka mulle rakendust: käisin kõplamas, vilja kuivatamas, väetist sorteerimas, panin heinu rõuku. Pidin raha teenima, sest palgad olid väikesed ja lapsi peres palju.

Akadeemikud kirjutavad!
Liivi kooli aktiivne füüsikaõpetaja Leo Treu tegi sada imet – pani mind kooli orkestrisse mandoliini mängima (hiljem ei ole elus ühtki pilli käes hoidnud) ja sportpüssist laskma, aga tema nägi ka ära, et ma olin metsa poole ja laenas mulle Erik Kumari raamatu „Eesti NSV linnud”. Ise ta ei tundnud linde kuigi hästi. Sellest raamatust sai minu piibel, osadel koolikaaslastel oli huvi ka päris piibli vastu, minul mitte.
1966. aastast kirjutasin koolivihikusse vaatlusi üles ja tekkis side Eesti Looduseuurijate Seltsiga. Algas kirjavahetus Lemming Rootsmäe ja Heinrich Veromanniga, saatsin vaatlusandmeid. Uhke tunne oli: akadeemikud kirjutavad mulle.
Kodust tuli vaid viis kilomeetrit suure Marimetsa raba serva, hakkasin seal käima, nägin näiteks sarvikpütti. 1970. aastal vaatlesime Tiiduga Palivere triangulatsioonitorni otsas istuvat rabapistrikku. Kammisime raba, et pesa avastada.
1971. aasta 21. juunil leidsingi pesa lõpuks üles – see asus ühel laukasaarel. Pesa oli kahe pojaga ja pojad olid juba suured.
See oli juba uudis! Helistasin Tartusse ja kuulus linnuteadlane professor Eerik Kumari sõitis koos naise Ainoga Moskvitði- autol kohale. Ema keetis tervitusjoogiks kakaod, mina juhatasin külalised rappa pesa juurde. Kirjutasin sellest leiust Eesti Loodusesse ka loo, samas ilmus ka enda tehtud pilt rabapistriku pojast. See oli tähtis sündmus: mulle elulooliselt, Eestile teaduslooliselt, rabapistrikule kurblooliselt. See Marimetsa pesitsus on viimane tõestatud rabapistriku pesaleid üldse. Liik on haudelinnuna Eestis välja surnud. Minule avas aga pesaleid ukse teaduse juurde.

Lindude rände uurimine: kuum teema 1970. aastatel
1972. aastal lõpetasin Haapsalu 1. Keskkooli spordieriklassi. Sai seal suusatada, maadelda, vehelda. Spordisuunda vedas Endel Nelis, tuntud ka Haapsalu spordikrahvi ja vehklemise isana, tema vehklejast poja Peetriga käisin ühes klassis.
Sügisel üritasin Tartu ülikooli bioloogia erialale sisse astuda, aga esimene armastus ja esimene sisseastumiseksam ei sobinud kokku – ei õnnestunud ja kogu lugu.
Augustis 1972 asusin tööle Läänemaa metsamajandi Silgi metsavahina. Esimeseks tööülesandeks oli Kullamaa metskonna jahilossi ehitamine Koluverre Liivi jõe kaldale. Sellest ajast on mul tööraamat ja katkematu tööstaaþ, metsamajanduse ja looduskaitsesüsteemi jäin tööle aastakümneteks.
Sügisel 1972 aga kutsus Eerik Kumari mu ametisse Tartusse, sain ZBI (ehk ENSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi) laborandiks, Eerik Kumari oli ZBI teadusdirektor. Lindude rände oli toona tema kilbile tõstnud. Minu hoolde jäid lindude rändeandmete kaustad, töö rändekomisjoni väljaannete heaks, raamatutesse jooniste tegemine.
Sissekirjutuse sain Riia 3-2, mis oli Kumarite kodune aadress. Elasin aga põhiliselt ZBI Taevaskoja välibaasis, käisin sealt iga päev rongiga Tartusse tööle. Olin külaline ka professori kodus, aga suhe temaga oli ikka rohkem õpipoisi ja vanajumala suhe. Tundsin end tegelikult ikkagi üksi suures Tartu linnas.
15. mail 1973 tuli minna sõjaväkke, rong kutsealustega lahkus Tartu raudteejaamast varahommikul. Julgustuseks kallasin kaasavõetud pudeli konjakit raudteejaamas kõrist alla.
Teenima sattusin Tatarimaale, tsiviilkaitsepataljoni. Minust sai sõjaväetuletõrjuja, käisime kustutamas naftatorne, kautðukitehast ja suuri metsatulekahjusid. Ei unustanud ornitoloogiat. Pidasin ka seal vaatluspäevikut ja pildistasin linde ja loodust, tellisin Matsalust rõngaid ja rõngastasin väeosa territooriumil värvulisi.
Sõjaväest tulles maandusin Tartus samal aadressil, jätkus töö ZBIs ja rongisõidud Taevaskotta. 1975. aasta sügisel läksin Tartu ülikooli bioloogia nullkursusele. Seal võeti läbi põhiained ja kui tegid edukalt nullkursuse lõpueksamid, olid ülikoolis sees. Järgmisel sügisel saigi minust bioloogia 1. kursuse üliõpilane. Õppimine oli minu jaoks karm: palju poliitõpet ja igasugust keemiat. Nii mõnedki sirguvad ornitoloogid ei suutnud just Vello Tohveri biokeemiakursust seljatada.
Esimene välitöö oli Lõuna-Saaremaal 1975. aastal koos Olav Rennoga. Kohalik õlu tahtis ära tappa, oli nii kange. Vaatlesime seal laglesid ja lagled ka jäid minu teemaks. Toona oli valgepõsk-lagle punase raamatu liik ja rändeökoloogia kuum suund. Nüüd võib öelda, et valgepõsk-lagle osutus heaks rände uurimise mudelliigiks. Tema arvukus ja levik on suurenenud.
1974. aastast algasid laglede lennuloendused, mina lendasin esmakordselt 1976. kevadel. Esialgu loendasime moosiriiuliga (AN-2), ületasime madallennul Matsalu ja Vilsandi looduskaitsealasid. Hiljem olin ise seaduste loomise juures, mis keelavad taolised madallennud linnu- ja loomatundlikel aladel. Nüüd on lennukiks CESSNA-172. Vaatlusring on ikka samaks jäänud: Pärnu, Lääne-Eesti saared, Muhumaa, Vormsi.

Huvi kogu looduse vastu
Diplomitöö juhendajaks oli Harry Ling, aga kandidaaditööd juhendas Eerik Kumari, tegi seda oma surmani 1984. aastal. Kaitsesin bioloogiakandidaadi kraadi 1989. aastal Moskvas looduskaitse teadusliku uurimise instituudis. Oponeeris selle alal korüfee akadeemik Vladimir Flint. Kaitsmisel oli juba mõnus tunne, aga eelkaitsmine oli olnud katsumuste katsumus. Harjusin sagedaste Moskva-sõitudega, Moskva rong oli viimaks sama tuttav kui Kopli tramm. Kaitsmisaastal tegin aga juba ka esimese reisi Lääne-Saksamaale, hanekonverentsile.
Minu jaoks on linnuhuvi olnud kaasa sündinud ja isu ei ole kordagi ära kadunud. Huvi pole mitte üksnes mudelliikide sookure ja lagle vastu, vaid näiteks ka meresaarte linnukoosluste vastu, mille uurimises osalen 1993. aastast, see on riikliku seire osa.
Tegelikult tunnen lakkamatut uudishimu kogu looduse vastu. Väljas viibides registreerivad mu meeleelundid katkematult ümbrust otsekui eri tasanditel lokaatorid ja talletavad kõik tajutu kuhugi mu sisemuses nii-öelda kõvakettale. Ei jää ka ükski lind märkamata ja vajadusel üles märkimata.
Ei ole siin ilmas, ja ka minu teadlaseks saamise loos midagi juhuslikku. Olevik ja tulevik on vältimatult seotud, kui lineaarselt väljendada. Nii pidi minema.

29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013