Triin Käpa kodus valitseb ka kõige süngemal ja sombusemal päeval kevadiselt helge meeleolu – alates varastest hommikutundidest kõlab siin linnulaul, mis vaibub alles siis, kui „kevade maaletoojast” viirpapagoi öö hakul sädistamisest ja siristamisest väsib ning elutoanurgas rippuvasse kuldsesse puuri puhkama lendab.

Räägitakse, et linnulaul mõjub inimesele rahustavalt, aitab vältida masendust ja teeb meele rõõmsaks. Mine tea, ehk on Tartu Ülikooli doktorandi Triin Käpa heatujulisuse taga just tema sinise sulerüüga viirpapagoi kudrutused ja säutsumine, mis perenaist kodus juba enam kui neli aastat saadavad. „Kurikuulus talve- või pimedusemasendus on mulle tõepoolest võõras,” nõustub papagoiomanik, märkides, et kodusest linnulaulust on saanud talle täiesti harjumuspärane taustaheli. „Kui mõned meie juurde ööbima jäänud külalised on kurtnud, et linnu sädistamine ei lase neil hommikul magada, siis mina ja mu pereliikmed ei pane papagoi häälitsemist enam üldse tähelegi,” räägib Triin Käpp, kelle lemmik kannab uhket prantsuskeelset nime – Fête. Lisaks sellele nimele, mis tähendab eesti keeles „pidu” või „pidustust”, kutsutakse papagoid ka Amadeuseks. „Minu abikaasa suguvõsas on kõik loomad kandnud nime Amadeus. Fête sai kasutusele võetud siis, kui püüdsime papagoid rääkima õpetada. Hääldasime seda eestipäraselt „fee-tee” ja lootsime, et lühem nimi jääb talle paremini meelde. Nüüd ongi linnul mitu nime, kuid ära ei õppinud ta neist kumbagi,” jutustab papagoi perenaine. „Püüdsime talle selgeks õpetada ka teisi inimkeelseid sõnu, nagu näiteks aadressi juhuks kui ta peaks mingil õnnetul kombel ära kaduma. Küllap jäi meil puudu nii oskustest kui ka järjekindlusest, et ta ühtegi sõna selgeks ei saanud. Aga see ei olnud meile ka kuigi oluline eesmärk – otsisime endale pigem toredat seltsilist kui võrdset vestluskaaslast,” muigab ta.

Vaba kui lind
Kuna pererahvas peab Fête’i puuri ust ööpäevaringselt lahti, saab lind tahtmise korral korteris vabalt ringi lennata. „Alguses üritasime teda õhtuti puuri panna, et ta sellega ära harjuks ja liigsesse segadusse ei satuks. Ta peab ju teadma, kus on vesi, söök ja õrs, millel öösiti tukkuda,” jutustab Triin Käpp. Tuppa lahti lastud linnu puuri tagasi saamine ei olnud aga kaugeltki lihtne ettevõtmine. „Püüdsime teda küll harjavarrele, küll hularõngale istuma meelitada ja seejärel sujuvalt puurisuu juurde suunata, kuid pahatihti lendas papagoi enne puurini jõudmist jälle lae alla. Nii veetsimegi esimestel nädalatel õhtuid papagoid hularõnga, harjavarre ja linnupuuriga taga ajades,” muigab papagoi perenaine. Selline klaperjaht ei kestnud õnneks kuigi kaua. Peagi oli näha, et lind on ümbrusega harjunud ning leiab ise puuri üles ning selleks ajaks oli hajunud ka kartus, et ta võib ennast vastu akent lennates vigastada. „Ta on tark lind ja sai kohe aru, et sealtkaudu välja ei saa. Sellest hoolimata tuleb hoolega jälgida, et keegi akent kogemata lahti ei teeks ning toa tuulutamise eel tuleb papagoi kindlalt puuri sulgeda,” jutustab Triin Käpp Samuti tuleb linnuomanikul silmas pidada, et toas ei kasvaks mürgiseid taimi, sest nendele maandunud viirpapagoi võib sealt endale söögiks tükikesi haugata. „Ära tuleb peita ka küünlad, sest lind võib asuda nendega maiustama,” räägib papagoi perenaine, lisades, et aeg-ajalt kipub papagoi ka seintelt krohvi nokkima. Küsimusele, kas toas vabalt ringi lendav lind ka puhtust peab, vastab linnu perenaine jaatavalt – sinisuline Fête teab täpselt, et tualettruum asub tema kuldsete varbadega puuris. „Eks aeg-ajalt ikka õnnetusi juhtub ja papagoi sirtsutab põrandale, kuid see on pigem erand kui reegel,” selgitab Triin Käpp. Nii jääbki oma territooriumiga ära harjunud lind pererahva tööle minnes toas vabalt ringi uitama. Peaasi, et papagoil oleks puuris toitu ja puhast vett ning tuba püsiks parajalt soe – tegu on ikkagi soojalt maalt, Austraaliast, pärit linnuga. Ning arvestades põhjamaale sattunud Fête’i valgusevajadust, jätab linnu perenaine pimedal ajal papagoi jaoks ka päeval tuled toas põlema.

Kõnelused peegliga
Vaadeldes puuris sädistavat viirpapagoid, meenuvad äkitselt Juhan Viidingu luuleread, kus poeet linnuäris hinge kinni pidades papagoide omavahelist kultuurivestlust kuulab. Ehkki Fête’i jutust inimene aru ei saa, käib linnukeelne vestlus kuldses puuris täie hooga ja seda hoolimata sellest, et vestluspartneriks on linnu enda peegelpilt. Soovitus, et üksiku linnu pidamisel tasub puuri külge kindlasti peegel kinnitada, näib olevat igati asjakohane – selle asemel, et aknalaual norutada ja kurvalt õues toimetavaid varblasi ja kuldnokki põrnitseda, eelistab papagoi kuulata oma peegelpildi pajatusi. „Fête võib tundide kaupa peeglilinnuga lobiseda ning aeg-ajalt üritab ta peegli tagant järele vaadata, kus see teine lind siis ikkagi asub,” räägib papagoiomanik. Laskmata end heidutada keelebarjäärist, vestleb Fête ka oma perenaisega, vastates tema lahkele jutule ikka leebe kudrutamisega. „Püüan temaga iga päev veidi juttu ajada ning aeg-ajalt tuleb ta ka ise minuga kontakti otsima,” jutustab Triin Käpp. „Alguses oli ta pelglik, kuid hakkas mind tasapisi järjest enam usaldama. Kui ma kodus arvuti taga töötan, siis lendab ta mõnikord vaatama, mida ma teen, istub õla peale või lendab mulle koguni pähe. Teinekord tatsab ta põrandal ja püüab põrandalaudade vahelt midagi välja urgitseda – siis on lapsel palju rõõmu, ehkki tark lind ennast kinni püüda ei lase.” Iseteadliku linnuna valib Fête ise, kellega ja millal suhelda ning millega oma päevi sisustada. Kui ta parajasti inimeste või peeglilinnuga ei vestle, uudistab ta ringi pererahva eluruumides, ise seejuures pidevalt sädistades ja siristades. Toas või puuris ringi toimetava linnu sädin vaikib alles siis, kui tuba hilisõhtul pimedaks tehakse, kuid sedagi üksnes mõneks tunniks – koidu ajal on papagoi taas ärkvel ning vestleb peeglilinnuga. Kes teab, ehk pajatab talle oma öistest unenägudest.