Eesti Looduse fotov�istlus
1/2011



Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kuidas Koiva jõe saarmas Tallinna loomaaeda jõudis

Kohtumine saarmaga

Nelikümmend kaheksa aastat tagasi istusid kaks Valga linna kuulsat kalameest Kalju ja Väino mootorrattale Jawa ning põrutasid linnast 22 kilomeetri kaugusele Koiva jõe jääle Piirikõrtsi käärdu.

Oli aprilli alguse päikseline varahommik, silmi pimestas paksu sulalume kiirgus. Keskelt oli jõgi mõne meetri laiuselt lahti. Kõige paremini võttis lepiskala (särg, teib ja säinas) rukkileiva nätskest sisust tehtud tainakuulikest. Tainale oli lisatud ka paar tilka aniisiõli. Kõige edukam oli püük jääaugust korgiõngega: vastu põhja tinaraskus ja ülalpool kaks lipsu konksudega.

Lõunaks oli meil kummalgi käes neli kilo särgi ja teivisid. Teivid hoidusid rohkem kalda ligidale, kus jää all oli ainult 30–40 sentimeetrit vett ja nõrk vool. Särjed võtsid õnge kahe-kolme meetri sügavusel.
Pidime hakkama just lõunat sööma, kui lahtisest veest tuli jääle suur saarmas ja hakkas meist kümne meetri kaugusel kala mugima. Paistis, et ta sõi 200–300 grammist lutsupoega. Sõi selle ära ja sukeldus. Ei läinud minutitki, kui saarmas oli jääl tagasi uue samasuguse kalaga. Nii sõi ta järjest kuus kala ja paterdas siis meist mööda, jõejäält metsa alla, sügavasse sulalumme.
Ütlesin sõbrale, et vaadaku minu õngede järele ka, ise tormasin saarmale jälgi mööda järele. Mind märgates ei hakanud ta sügavas lumes tagasi jooksma, vaid peitis ennast suure männi taha ja kaevus osaliselt lumme. Viskusin saarmale kõhuli peale. Läks rüseluseks, mis kestis umbes kakskümmend minutit. Kord oli saarmas all ja mina peal, kord vastupidi. Saarmas hammustas mu käelaba läbi, mina võtsin peast oma talvemütsi ja surusin sellega saarma pea lume alla.
Kui sõber mind otsima tuli, ütlesin talle, et ta tooks ruttu minu seljakoti. Ajasime suure väsinud isasaarma kotti, tõmbasime koti suu kinni, korjasime oma kalad, riistad ja kastid kokku, istusime mootorrattale ning Valga poole tagasi. Lõunaleivad jäidki söömata! Saarmahärra oli nii väsinud, et ei liigutanud enne, kui ta linnas seljakotist välja raputasin.
Puukuuris oli mul suur laudpõrandaga kast, milles hoidsin briketti, ja see kast sai loomale kaheks nädalaks uueks koduks.
Et saarmas on veeloom, panin kasti ka suure tsingitud pesuvanni, mis mahutas mitu ämbritäit vett. Jätsin kasti nurka ka umbes kaks kilo särgi.
Järgmisel hommikul, kui läksin oma saarmast vaatama, lainetasid puukuuri põrand ja kast veest, vann oli tühi ja kalad söödud. Saarmas vaatas kasti nurgast mulle otsa.
Nüüd tuli meil sõbraga tööst vabal ajal kalal käia. Iga päev sõi saarmas ära ligi kaks kilo kala, nädala pärast võttis ta kala juba minu käest ning lubas ennast isegi silitada. Uskumatu!

Äriplaan
Helistasin Valga varumiskontorisse.
„Jah! Seltsimees Gross kuuleb!”
„Mul on elus saarmas, kui palju te maksate?”
„Selle looma püük on keelatud, võta ise nahk maha ja too ära, annan 100 rubla.”
„Vähevõitu …”
Helistasin Läti-Valka varumiskontorisse.
„Kuulen!”
„Mul on püütud elus saarmas.”
„Too siia, annan sada viiskümmend.”
„Mõtlen.”
Kolmas kõne läks Tallinna loomaaeda.
„Direktor seltsimees Stern kuuleb.”
„Helistan Valgast, mul on elus saarmas kodus. Kui palju loomaaed maksab?”
„Sada viiskümmend.”
„Mulle pakutakse juba naha eest kakssada …”
„Saan maksta kuni 300, aga see oleneb looma kaalust – kui on kaaluga kaheksa kilogrammi …”
„Olgu! Homme hommikul olen Tallinnas.”

Saarma müümine
Küsisime sõbraga töölt kaks päeva vabaks, tegime saarmale uhke puuri, istusime õhtul Pihkva-Tallinn reisirongile ja hommikul vara olimegi Tallinnas. Ostsime Balti jaama tagant kioskist kaks kilo suurt kevadist jääräime ja hakkasime sealsamas istepingil saarma eluskaalu tõstma.
Saarmahärra sõi ära ainult poole ostetust, ülejäänu kinkisime tänavapühkija-tädile, kes oli ütlemata õnnelik ja ei jõudnud meie saarmast ära kiita. Nii suur ja kui ilus mustjaspruun karv, tema näeb küll elus esimest korda sellist looma.
Istusime trammile ja peagi olime Kadriorus. Läksime sõbraga läbi pargi, kahevahel puur, mille kummaski otsas sang.
Toona Mäekalda tänavas asunud loomaaia värav oli kinni, sest oli veel varahommik. Ei tahetud sisse lasta. Ütlesin, et direktor seltsimees Stern ise kutsus ja tõime looma. Siis lubati sisse.
Peagi tuligi direktor, kutsus meid pisikesse kontorisse. Imetles ilusat isasaarmast ja lausus: „Ka te ka teate, et saarmas on keelu all ja mina teilt teda osta ei tohi?”
„Hästi!” ütlesin mina. „Ise ma ta püüdsin ja lähen lasen ta ka oma käega Russalka juures merre.”
„Oot-oot! Ma helistan seltsimees Raimond Kaljuorule looduskaitse peavalitsusse.”
Direktor Stern helistas ja ütles: „Minge Laiale tänavale, juhataja asetäitja ootab teid!”
Läksin üksinda, sõber jäi saarmaga loomaaeda.
Raimond Kaljuoru juures esitlesin ennast, tema pakkus istet ja Kazbeki paberosse. Tänasin – ei suitseta.
Pidin rääkima, kustkohast ja milliste riistadega saarma püüdsin.
„Kahju, et te pole jahimees,” ütles Raimond Kaljuorg. „Oleksin teid premeerinud sokulaskmise loaga. Oleme igal aastal väljastanud saarma eluspüügi lubasid, aga load on kolm aastat järjest tühjalt tagasi toodud.” Ta kirjutas mulle välja saarmapüügi loa, lõi sellele templid peale ja väljus loaga kabinetist. Peagi tuli ilma loata tagasi ja ütles: „Vana tahab teid näha!”
Nii sattusin looduskaitse ja metsamajanduse peavalitsuse juhataja, hilisema ministri Heino Tederi jutule. Rääkisin taas oma loo. Heino Teder ütles: „Kui olete selline loodusemees, võime teha teiega lepingu, et hakkate eriloaga püüdma loomi või linde elusalt.”
Laual olevale loale kirjutas ta: „Luban!” Jätsime kättpidi hüvasti.
Loomaias oli saarmas juba betoonist valatud basseinis. Basseini eraldas kaheks osaks traatvõrk, teisel pool oli Leningradi tsirkusetrupi kingitud emasaarmas.
Raha, 300 rubla, pidime kätte saama Raekoja platsi lähedal asuvast zookauplusest.
Kaupluse juhataja ütles, et peab vahepeal kodus käima ja oma tagavarast raha juurde tooma, sest kaupluse päevakäive on heal juhul sada rubla, kuna rahvale müüakse pudi-padi: hamstreid, kilpkonni, papagoisid, lindude-loomade sööta, puure jne.
Jalutasime sõbraga Dünamo kauplusse, tegime aega parajaks, ostsime kalastustarbeid. Tund aega hiljem oli meil saarma-raha käes. Olime rikkad mehed! Tegime napsud ja mõtlesime saarmale.
Pärast keskööd istusime Tallinn-Pihkva reisirongile ja juba järgmisel päeval sõitsime sõbraga kalale. Samasse kohta Koiva jõe kevadjääle!



Kalju Rohtla
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013