Eesti Looduse fotov�istlus
1/2011



Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

loodus kodus
Kohvipuu aknalaual

Paljud Tallinnas Narva maanteel asuva Meira väikese kontori külastajad on imestunult uurinud, kuidas on võimalik meie jahedas ja pimedavõitu kliimas kasvatada imeilusaid kohvipuid ja nendelt ka igati kena saaki saada. Naerame kolleegidega tihti, et näe – sellelt puult saame toorainet „Aromi Mokka“ tarvis ja teiselt seal nurgas „Kulta Katriina“ valmistamiseks.

On ilmselgelt viimane aeg kohalikele kohvikasvatajatele natuke nõu ja näpunäiteid jagada, kuidas kaugest troopikast pärit õrna põllumajanduskultuuri meie tingimustes kasvatada.

Vaatleme lähemalt araabika kohvipuu (Coffea arabica) kasvatamist Meira kogemustest johtuvalt.
Kohvipuu puhkeb meie tingimustes õide mahlakuul-lehekuul, mil taimel lehekaenaldes asuvad õiepungad paisuma hakkavad ja umbes pooleteise sentimeetri pikkusteks valgeteks kobarateks või mõnikord ka üksikult asetsevate raagudena kasvavad. Taimel selliseid muudatusi täheldades võib eeldada, et paari päeva pärast avanevad sarika tipud ja tuppa hoovab meeldivat jasmiini meenutavat aroomi – uue elu loomine on alanud! Õitsev kohvipuu on tänulik, kui teda paitamas käiakse ja hoolega järele vaadatakse, et tuuletõmme või liigkuiv muld potis talle liiga tegema ei pääse. Kuna õitsemine ja viljade valmimine on järk-järguline (taimel esineb samaaegselt pungi, õisi ja väikeseid viljaalgmeid), siis jätkub hoolt ja jälgimist paariks kuuks. Kohvipuu viljatüüp on luuvili (olgugi, et rahvasuu nimetab teda hellitavalt marjaks) ja temas areneb välja kaks „kõhtupidi“ koos asetsevat seemet, mida maakeeli kutsume kohviubadeks.

Kohvipuu vili pista mulda
Kaheksa kuu möödudes hakkavad rohelised viljad tasapisi värvi muutma ja üheksandaks elukuuks saavutavad lillakaspunase tooni. Nüüd on kohvimari noppimisküps, kas röstimise eesmärgil või edasikinkimisekspaljundamiseks. Kohvipuu vili on mahlane,aga ei oma maitselt suuremat suhupistmise väärtust, olgugi, et olen kohanud ka huvilisi, kes seda lihtsalt proovimise mõttes ära ei põlga. Sellisel kujul potti pistes on ubadel ümber idanemiseks vajalik turvaline veevaru ja viljaliha lagunemine mullas mikroorganismide mõjul tagab vajaliku soojuse ja mikrokliima. Pruuniks värvunud ja kõvaks kuivanud viljade puhul ei ole katsed ube idandada senini tulemusi andnud, ilmselt kogemuste vähesuse tõttu.
Tark on kohvimari pista mulda olemasoleva toalille kõrvale, siis ei unune mullaniiskuse jälgimine nii lihtsalt ära, kuna oma rohelist sõpra pead ju ikka kastma, kui märkad lehti longu vajuvat! Eraldi potti külvamine eeldab väga ranget mulla niiskusreþiimi jälgimist, nädalatepikkune kuivatamine unustamise tõttu või ülekastmine viib tihti ebaõnnestumiseni. Kannatlikkust seemne idanemisel Ubade idanemine on aeganõudev protsess ja kestab tavaliselt 2–3 kuud, vahel ka neli või enam. Algaja kohvikasvataja on teinekord juba muldapistetud marja selleks ajaks unustanud. Seda suurem on rõõmus üllatus, kui ühel kenal päeval avastatakse näiteks oma toakaske kastes tema kõrvalt peenikese varre otsas seismas kaks kohviuba – ime on sündinud! Aga nagu ootamatu lapsesaamise puhul ikka, võib koheselt tekkida ka pisuke segadus: issand, mida ma nüüd teen!? Kõigepealt oleks mõistlik säilitada rahu ja teha kindlaks, kas seemnekesta (oa koore) seest on idulehed välja pääsenud. Kui see on juhtunud, näete enda ees kummagi varre tipus kahte rohelist vastastikku asetsevat lehekest. Kui ei, siis katsuge üliettevaatlikult pintsette ja küünekääre kasutades seemnekesta avada, et lehtedel oleks hõlpsam see maha heita. Nüüd on vaja anda taimelastele mõned päevad aega kosumiseks ja päevavalgusega harjumiseks, siis saame asuda juba ümberistutamise juurde. Kasutame väikeseid savipotte, kuhu pistame ettevaatlikult pinnasest soovitavalt koos mullatükikesega välja võetud kohvitaime. Jälgige, et poti põhjas oleks ava liigse kastmisvee äravooluks! Augu peale on hea asetada drenaaþiks natuke fibo kergkruusa või väikeseid kivikesi. Mullana saab kasutada tavalist kaubandusvõrgus müüdavat toalillemulda, mille pH tase jääb vahemikku 5,0–6,5. Sobivad Biolani „Must muld”, Substrali toodetest „Suvelillemuld” ja Citrus”. Ei sobi kaktuse- ja sõnajalamullad ning kasvuhoonesse mõeldud turbasegud.

Nõuab valget ja tuulevaikset nurgakest
Pott kohvipuuga tuleks asetada valgusküllasesse kohta, akna lähedusse. Hoolega tuleb jälgida, et seda akent ei kasutata eluruumide tuulutamiseks, kuna tuuletõmbus puule hästi ei mõju, samuti toatemperatuuri langemine alla 10 soojakraadi. Mõistlik kraadivahemik võiks olla 20–25 °C.
Igal aastal urbekuus on soovitatav taim suurusjärgu võrra laiemasse potti ümber istutada, et kasvuruumi jaguks ja oodatav võimalik kohvisaak värske toitaineterikka mulla mõjul ikka kopsakam tuleks. Kui pott juba nõnda laiaks paisub, et ruumipuudusel enam suuremat muretseda ei ole mõtet, siis aitab 10–15 cm pindmise juurekihi mahalõikamine ja värske mulla asetamine otse juurepadjale – pärast korralikku kastmist hakkab pika talve üle elanud kohvipuu taas rõõmsalt vohama. Esimesi õisi ja vilju võime ootama hakata alates neljandast eluaastast. Heituda ei maksa, kui pimedatel talvekuudel hakkavad taimel lehed pruuniks tõmbuma ja maha kukuvad. See on loomulik kaitsereaktsioon ja kevadise vegetatsiooniperioodi alates kattuvad oksad taas rohelise rüüga. Kasvu hoogustamiseks saame taimele lisarammu anda väetamisega, selleks sobib pruukida vedelaid väetisesegusid toalilledele, näiteks Substral „Universaal”, „Citrus” ja kenama lehestiku kujundamiseks vahelduseks ka Substral „Lehtdekoratiivsetele taimedele”.

Kohvipuud saab kärpida
Kohvipuu kannatab ka kärpimist, seega võib laeni veninud ladvaoksad julgesti aiakääridega maha lõigata ja mõnele tuttavale lilleseadjale meeldiva üllatusena ära kinkida. Looduses inimese vahelesegamiseta võib taim kasvada kuni 6 meetrit kõrgeks, tootmisistandustes pügatakse need umbes 3–4 meetri peale, siis pääseb kohvikasvataja hõlpsamini hooldustöid tegema ja saaki koristama. Tihti on küsitud, kas kohvipuud võib suveks õue aeda või kasvuhoonesse istutada. Seda ei saa mitte soovitada, sest kõik tuttavate vastavasisulised katsed on lõppenud puu hukkumisega – meie kliimaolud ei ole talle siiski sobivad, isegi suvised. Kõige olulisem on algaja kohvikasvataja puhul julge pealehakkamine ning teadmine, et kohvipuuga tuleb õrnalt ringi käia nagu oma lapsega! Ikka hool ees ja armastus taga. Sõbrad ja külalised on palunud aga tihti meie kontorist värskeid kohvivilju kaasa ja nõnda on eestimaalaste kodudes ehk juba paarsada väikest kohvipuud sirgumas. Seda küll esialgu tubastes tingimustes, kuna kliima soojenemine põllu rajamiseks sobiliku määrani tundub tänast talve vaadates veel aega võtvat.



Tiit Trolla
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013