Tõnis Saadre
Kujundanud Lemmi Kuulberg
Geo Trail KS, 2010, 204 lk

Tõnis Saadre pildiraamatus leiab huviline paarisaja Eestimaa ürglooduse objekti tutvustused – väikese osa Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi andmebaasis leiduvast kahest ja poolest tuhandest kirjeldatust. Teose sissejuhatavas tekstis annab geoloog Tõnis Saadre ülevaate meie maastike omapära kujunemisest. Saame teada, kes seadis kilomeetritepikkused seljandikud ritta Vooremaal, kuidas mureneb Põhja- Eesti klint või miks tekivad karstid Harju ja Viru lavamaal. Geoloogina samastab autor ürgloodust eluta loodusega – joad, allikad, pangad, koopad, rändrahnud ... Siiski seab ta samasse ritta ka sood ja rabad. Tekkinud küll aluspinna lohkudesse, on me märgalad arenenud ja püsinud aastatuhandeid. Püsinud elavana. Samblikulapilised rändrahnud Hiiumaal või samblatekiga kaetud kivikülv Lahemaal – nii ürgsed ja nii elus! Või ürgmets. Elus ja eluta põimuvad tervikuks ürglooduseks, mis püsib elus, kuni inimene seda oma tegevusega ei hävita või kahjusta.
Raamat on jagatud maakondade järgi peatükkideks. Lugejat juhatab kokkuvõte maakonna looduse omapärast ning pildivalik iseloomulikumaist paigust. Uhke ja haarav. Fotod on Tõnis Saadre tehtud ja neid leidub teoses rohkesti, edasi lehitsedes tundub, et ehk isegi liiga palju. Suurtele fotodele jääb silm pikemalt peatuma. Mõnede, eriti väiksemate piltide puhul tekib aga küsimus. Näiteks Varangu allikad, Soomaa, Sinialliku, Polli suurkivi ja mitmed teised – mida ei näe, seda ei näe. Kokkusurutud fotode tumedus ei lase neil kajastatu võlu märgata ning pilk libiseb üle. Raamatu pdf-failidel, mida Eesti geoloogiakeskuse kodulehel vaadata saab, säravad fotod paremini.
Pildialbumit sulgedes seisab tagakaane ruudustikul raamatu kokkuvõte, pisipildid astangutest, paljanditest, kivimitest. Tekib kummaline vaikuse tunne – raamatu fotodelt ei meenu ühtegi, ka mitte juhuslikku looma ega lindu. Isegi kaldapääsukesed ei tiiruta oma liivakivipaljandite pesauurete ümber. Ürgne vaikus.