Eesti Looduse fotov�istlus
3/2010



Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Roman Hecker – Ontika ranna poisist paleoökoloogia rajajaks

Roman Heckeri elav eeskuju, tihedad erialased ja kultuuriloolised sidemed läbi aastakümnete kujundasid oluliselt Eesti sõjajärgse geoloogilise mõtte arengut, kivististe ja ümbritseva kivimi ühisuuringuid.

Saksa nimega huvitavate venekeelsete trükiste autorina teadsime viiekümnendate lõpul TRÜ lõpetanutena Roman Heckerist (vene keeles harjumatult Gekker) juba ülikoolis. Esmakordselt kohtusime 1958. aasta septembris Friedrich Schmidti mälestusele pühendatud konverentsil Tallinnas ja ekskursioonil Pakri neemele. Professor Hecker esines väga huvitava ettekandega „Tasane kaljune merepõhi fossiilse faatsiesena*”, mis haakus otseselt akadeemik Karl Orviku käsitletava katkestuspindade ja lünkade probleemistikuga.

Lähem tutvus Roman Heckeriga algas pisut hiljem, ühel Üleliidulise Paleontoloogia Seltsi aastakonverentsil, suurel teadlaskonna foorumil Leningradis. Kui ühel vaheajal julgesin lugupeetud professori otse trepil peatada küsimusega (oma vaevalises „puuvenekeeles”) Saaremaa Eurypterus-dolokivi tekkekeskkonna kohta, kus kivimi põhitunnused viitavad magestunud, mitte seniste tekketeooriate kohaselt soolastunud tingimustele, süttis ta momentaalselt. Ainult temale omase tunnustava ho-ho-hoo-ga selgitas ta mõne lausega, kui oluline on teadusele see uudis Saaremaalt ja palus vaheaja lõppemisel saali tähelepanu ning tutvustas mind olulise teate edastajana Eestist. Nii tuli mul teha oma elu esimene „teaduslik” võõrkeelne sõnavõtt suure saalitäie autoriteetide ees ilma igasuguse ettevalmistuseta. Pärast vestlesime kaua, ta tegi ettepaneku koostada olemasolevate andmete alusel artikkel loodava seeria „Keskkond ja elu geoloogilises minevikus” (originaal - vene keeles, vt trükiväljaannet) I köitesse, millega ma kahjuks toime ei tulnud. Kui tähtaeg hakkas lähenema, saatis ta postkaardi naeratava kassiga. Kui minult käsikirja ei laekunud, sain kaardi juba haukuva koeraga, viimaks tuli kaart pärani lõugadega ähvardava tiigriga, teisel pool viimase hoiatusega kirjanduslikult humoorikas tekst ... Kuid ka see ei toonud oodatud tulemust, ikka piinlikud vabandused, põhjuseks võimetus selekteerida mõõtmatust mitteteadmisest seda vähest teadmist, mis olemas; saamatus eraldada hetkel olulist kõigest ebaolulisest ... Ometi algas sellest elukestev sõprus ja perekondlik läbikäimine.

Rannakivististest elukeskkonna uuringuteni
Roman Hecker pärines Peterburis tsaari õukonna arsti perest, kes sajandivahetuse Peterburi vaimueliidi kombe kohaselt suvepuhkust Eestis veetis. Peterburilasi võis kohata Virumaa looduskaunil pankrannikul Kalvist Merikülani. Heckerite pere Roman korjas aga poisikesena Udria panga all mererannal lainetusega paest väljapestud kivistisi ning temas ärkas püsiv huvi kivisse maetud elujälgede vastu. Harrastus kasvas elukestvaks kutsumuseks paekihtidesse kui looduse ajalooraamatu lehekülgedele peidetud teavet avastada.
Nii et mõneti võib öelda, et silmapaistev teadlane Roman Hecker sündis tänu Eesti paekivile, vähemalt sündis siin kindel soov saada geoloogiks. Seetõttu viis koolitee noore Heckeri 1917. aastal Peterburi mäeinstituuti, Venemaa geoloogilise mõtte keskusse, kus sirgusid meie õpetajate põlvkonna väljapaistvamad tippteadlased. See aeg oli maateaduste olulise avardumise aeg, mil selgus detailsete loodusvaatluste ja regionaaluuringute aluseid rajav tähendus planetaarsete geoloogiliste protsesside mõistmiseks.
Mõistes biogeograafiliste teadmiste tähtsust geoloogilise mineviku keskkonnauuringutes, käis noor Hecker üheaegselt mäeinstituudiga loenguid kuulamas ka ülikooli geograafia instituudis. Tal oli õnn juba ülikooliaastail osaleda välitöödel tolle aja suurima Peterburi ümbruse ja Virumaa paekihtide tundja Nikolai Pogreboviga. Mäeinstituudi lõpetamise järel 1923. aastal jäeti uurijavaimuga osava sulega noormees tööle samasse pealinna geoloogilise vaimsuse keskusse. Paleontoloogia instituudi loomisel järel 1930 kutsuti ta sinna paleoökoloogilist uurimissuunda viljelema. Ta rajas labori ja töötas selle juhatajana kogu edaspidise elu, üle 60 aasta, lugedes üheaegselt paleoökoloogia kursust Leningradi ja Moskva ülikoolis. Uurimistulemusi asus Hecker hoolikalt trükis avaldama, kus kohe avaldus tema kunstnikutalent kivist uurimisobjektide illustreerimisel.

Ühisvaimsus paleoökoloogias
Kõige muljeterohkemad ja viljakamad on olnud kokkupuuted Roman Heckeriga – ühe suurima vaimse eeskujuga – just ühistel väliseminaridel ja välitöödel, vahetus looduses toimunud aktiivsetel mõttevahetustel samas suunas püüdlevate erineva kogemuse ja teadmistepagasiga uurijatega. Nii sündis kollektiivne kogemus, koolkondlik ühisvaim tema suunava taktikepi all.

Mõningaid koosolemisi meenutades
1962
Roman Hecker asus korraldama üleliidulisi paleoökoloogilis-litoloogilisi (paleoöklitol) väliseminare, mis kujunesid tänapäevases tähenduses elava suhtlemise ja paljude põhimõtteliste probleemide üle arutlemise täienduskoolitusteks, kust meil, noortel teadusse pürgivatel geoloogidel, oli õnnestav võimalus vahetult osa võtta. Näiteks 1962 kavandas prof Hecker koos akadeemik Orvikuga I paleoöklitol väliseminari Eesti paeplatool ja Devoni peaväljal Pihkva ümbruses, kuhu sain temalt personaalse kutse sooviga ka Eurypterus-faatsiesest pajatada. Pihkva taga ühel õhtul kitsas ringis see ka toimus. Kohtusime seal esmakordselt omaealiste kolleegidega Lätist ja Leedust. Esimesel ühisel väliseminaril avaldus prof Heckeri isiksuse üks oluline tahk: kuidas geoloogilisi vaatamisväärsusi oskuslikult siduda kultuurilooga, mille tähendust sügavuti sain mõistma alles paekivi kultuurilooga ise tõsisemalt tegelema asudes.

1966
Kui välitöödel Siberis kaatriga Leena jõel Inessa Þuravljova juhendamisel kahe nädala vältel Kambriumi ladestu majesteetlikke paepaljandeid külastasime ja tekketingimuste üle vestlesime, on see tagantjärgi vaadates olnud minu kõige kestvam ühistegevus Roman Heckeriga, päevad läbi paekihte vaadeldes ja nähtu kui eluruumi üle arutledes. Enim tähelepanu köitsid arheotsüaatide ehk käsnalaadsete pisiriffid ja süvaðelfilised punavärvilised lubjakivid – Baltika Liivi keele alal esinevate analoogid, ning mustad orgaanikarikkad kildalaadsed savikivid – süvamere setted, teisalt kõrget järku geoloogilised piirid.

1968
V paleoök-litol väliseminaril Kara-Taus ja Kara-Kumis, olles eelnevalt koos Heldur Nestori ja Jelizaveta Mjahkovaga veendunud Balti paleobasseini mudeli universaalsuses, tegin ettekande eelõhtul mudelist esimese tervikjoonise ja esitasin suure eduga laiale auditooriumile.

Professor Hecker andis loodule kõrge hinnangu, rõhutades, et selline kompleksne tulem ongi tema seniste püüdluste siht, et Eestis on kujunenud paleoökoloogilisteks uurimisteks vajalik koolkond. Roman Heckeri eeskuju järgides kogesime, kui palju on analoogiat suurte geoloogiliste arengutsüklite avaldusviisides eri ajastuil. Et kivisse peidetud looduslike protsesside tunnetamine on nii uurijale kui lugejale eriline nauding.

1973
Üleliidulise seminari „Karbonaatkivimite faatsiesed ja geokeemia” läbiviimisel Leningradi geoloogia instituudis ja eriti ekskursiooni ajal Saaremaale oli taas hea võimalus veenduda professor Heckeri erakordses kompetentsuses Eesti geoloogia probleemide osas ja kultuuriloo erinevate tahkude tundmises. Rõhutades Saaremaa dolopae laialdast kasutamist Peterburi ehitistes, veendusime taas, kui avar ja rikas on meie varasem kivikasutuse lugu ja kui lünklikult me ise seda tunneme.

1978
Üleliidulise seminari „Tsüklilisus ja stratigraafi a” 80 külalisega ekskursioonil Saaremaale veendusime Roman Heckeri juhtnööride najal paljandeis taas kord, kui erakordne muistne elurikkus on peidetud meie paekihtidesse ja kui tõsine rahvusvaheline kohustus on selle rikkuse näitlik avamine geoloogia avalikkusele. Nagu ütleb Fred Jüssi: kui tahad näha uut, käi vanu radu.

1979
Tutvustas professor Hecker Tallinnas oma värskelt trükist ilmunud raamatut „Siluri platool. Lugusid geoloogiliste teadmiste ajaloost” (originaal vene keeles - vt trükiväljaanet). See on meisterlik ja kaasakiskuvalt kirjutatud kogumik esseesid meie paekihtide varasemaist uurijaist ja kunstnikest-looduse maalijaist, nende aegumatust vaimsest pärandist. See raamat oleks ammu väärinud eesti keeles avaldamist, eeskätt üliõpilastele ja kivihuvilistele enesetäiendamiseks, laiale lugejaskonnale silmaringi avardamiseks, kodukandi looduse- ja kultuuritaju teritamiseks.
Sama aasta sügisel Leningradis väitekirja kaitsmist ette valmistades andis prof Hecker mulle isalikult märku, et VSEGEI hoone Sredni prospektil (nr 74), kus kaitsmine toimub, peaks olema väljast ja seest vooderdatud Saaremaa paega, kuna Saaremaalt pärit hoone projekteerija akadeemik Aleksander Poleshtshuk on soovinud pealinna kaunistada kodukandi aegumatu kivirikkusega. See teadmine oli kaitsmisel tõeliselt omal kohal.

1986
Viimasel paleoöklitol väliseminaril Kesk- Aasias Ferghanas, käisime oma õpetaja ja vaimse isa varasematel radadel. Tutvusime paljanditega, tuttav sinine kaheköiteline käes, kasvava imetlusega, kuipalju aegumatut on raiutud raamatusse! Jääb oodata paleoökoloogia teadussuuna rajaja ja suurmeistri kõigi avaldatud ja avaldamata kirjatööde bibliograafi a väljaandmist ja põhiteoste uustrükki.

1991
Professor Roman Fjodorovitð Hecker suri raske haiguse tagajärjel. Keerulise poliitilise olukorra tõttu Eestis ei olnud võimalik matustele sõita.



Rein Einasto, Paevana
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013