Arheoloog Andres Tvauri peres elavad minisead Minni ja Manni oskavad oma huvide eest seista – kui neile miski ei meeldi, pistavad nad valjusti kisama. Sellisel juhul aitab meelitamine maiuspalaga, sest toidu peale läheb siga alati õnge.
Tvauride aias valitseb päikesepaistelisel kevadpäeval tõeline idüll: murul mängivad lapsed, põõsaste vahel tatsab röhkides ringi must miniseapõrsas ja aianurgas peesitab päikese käes roosa emis. Nii nagu tuhanded teised pered, soetasid ka Tvaurid lemmikloomad majja laste soovil. Selle kohta, miks lemmikuteks just minisead valiti, on Andres Tvauril nimetada mitu head põhjust. „Algas kõik sellest, et lapsed nõudsid endale koera. Koeraga peab keegi aga kogu aeg tegelema ja lõpuks kipuvad nendega tegelejateks olema ikkagi laste vanemad. Taipasin, et siga on märksa lihtsam pidada, seda eriti siis, kui on olemas oma aed. Siga elab meelsasti õues, teda ei ole vaja käia pissitamas ja talle ei ole vaja osta spetsiaalset loomatoitu. Pealegi, siga ei lärma, ei hammusta, ei tekita lastele allergiat ning on lisaks veel väga puhas loom, kes käib asjalgi vaid kindla koha peal,” selgitab Andres Tvauri. Erinevalt Minnist, kes on elanud Tvauride peres juba ligi kuus aastat, võeti Manni majja alles paar kuud tagasi, pärast seda, kui Minni senine kaaslane vend Miki nõrgale tervisele alla vandus ja taevastele radadele suundus. Nüüd õpivad Minni ja Manni üksteist tasapisi tundma ja püüavad teineteisega ära harjuda.
Kärssninadele meeldib tuhnida
Sigade pärusmaa on Tvauride suur tagahoov, kus on laialt ruumi ringi tatsata ja kärsaga põõsaalust mulda sonkida. „Eks nende päevad mööduvadki peamiselt süües, magades ja tuhnides. Tuhnida meeldib neile igal ajal, kuid kevadel ja sügisel, kui maa on pehmem, teevad nad seda erilise innuga,“ jutustab Andres Tvauri. Tõeliseks seaparadiisiks muutub aed aga sügisel, mil valmivad tammetõrud ning puude alla potsatavad õunad. „Eriti meeldivad neile mädaõunad,” muigab peremees.
Aianurgas kasvava suure tamme alla on ehitatud ka sigade pesad – soojustatud kuudid, kus loomadel on ka külma ilma korral soe külitada. Ehkki Minni ja Manni hetkel veel ühte kuuti ei kipu, on võimusuhete paika panemine vaid aja küsimus. Siis kolivad sead tõenäoliselt ka ühele asemele magama. „Tegelikult otsivad minisead teineteise lähedust, nad on ikkagi karjaloomad,” räägib Andres Tvauri. Seda, et minisigadel võib ka tulevikus omavahelisi tülisid ette tulla, ei saa muidugi välistada. „Kui Miki veel elas, juhtus kord nii, et Minni viskas ta kuudist välja. Solvunud siga tassis kuudi kõrvale suure hunniku sõnajalgu ja meisterdas neist endale linnupesa sarnase aseme. Pärast leppisid nad muidugi jälle ära ja kolisid tagasi ühte kuuti magama,” meenutab Andres Tvauri. Tuppa Minni ja Manni ei kipu ning kenade ilmadega pole neil ka kuuti asja. Päevad mööduvad siis lihtsalt hoovimurul peesitades või aias ringi uudistades, kaotamata lootust leida kuskilt midagi söödavat. Siga toitu ei vali
„Minisead on aplad elukad ja sööksid ära kõik, mis neile vähegi ette anda. Seetõttu tuleb nende söötmisega piiri pidada,” selgitab Andres Tvauri. Siiski on pererahvas sügiseti toiduga heldem, et sead saaksid talveks endale rasvapolstrit koguda. „Väga maitsevad neile juurviljad, nagu näiteks porgandid ja punapeet, aga ka kaerahelbed ja kõikvõimalikud toidujäätmed. Liiga soolaseid palu me neile ei paku, ja tõsi, ka sealiha ei ole me neile andnud, eelistades ka ise süüa pigem veise- või kanaliha,” jutustab Andres Tvauri.
Kui seal on kõht tühi, annab ta sellest kohe häälekalt teada. Kuid sea rahulolematust võib välja lugeda veel teistestki märkidest, näiteks sellest, kuidas ta hoiab oma saba. „Erinevalt kodusigadest on miniseal sirge saba. Kui ta selle püsti ajab, on see halb märk – see näitab, et midagi on lahti, miski on siga ärritanud, teda endast välja ajanud. Kui siga on rahulolev või meeldivalt elevil, hoiab ta saba rippus ja liputab seda tasakesti.” Seltskondlik loom
Uudishimulike loomadena hoiavad Minni ja Manni aias toimuval hoolega silma peal ja kus vähegi midagi huvitavat toimub, seal on vähemalt üks neist ikka kohal. „Kui keegi värava peale tuleb, siis hakkavad sead erutunult röökima ja jooksevad uudistama, kes tuli. Vanem siga küll järjest vähem: erinevalt põrsast ei paista maailma asjad teda enam nii väga huvitavat,” jutustab Andres Tvauri. Ehkki Minni ja Manni ei lase sugugi kõigil ennast sügada, meeldib neile viibida inimeste läheduses. Mida rohkem inimesi, seda parem. „Kui meil peetakse näiteks mõne lapse sünnipäeva ja sünnipäevalised jagunevad erineva suurusega puntidesse, siis liitub siga ikka selle seltskonnaga, kus on rohkem lapsi.” Ehkki minisigu saab dresseerida ka igasugu trikke tegema, pole Tvauride peres sigu eraldi sitsima ega sülle ronima õpetatud. „Ega täiskasvanud siga, kes kaalub 50–60 kilo, polegi väga lihtne süles hoida,“ muigab Andres Tvauri. Küll on lastel sigadega välja kujunenud omad mängud, näiteks tagaajamismäng. „Lapsed on ära õppinud, et kui nad hakkavad eest ära jooksma, siis jookseb siga neile järgi. Ja kui on tahtmine mäng teistpidi keerata, siis tuleb lihtsalt hakata siga taga ajama.” Kangekaelset siga tuleb toiduga meelitada
Kui miski neid elukaid veel hästi iseloomustab, siis on see kangekaelsus. „Sigadel on selged tahtmised ja kui neile miski ei meeldi, pistavad valjusti kisama,“ pajatab Andres Tvauri. „Kui nad näiteks ei taha minna sinna, kuhu sina soovid, siis ajavad nad sõrad vastu ja lihtsalt ei lähe. Seejuures on täiskasvanud siga, kes pole mitte ainult kogukas, vaid ka üpris tugev, keeruline füüsiliselt midagi tegema sundida.” Sellisel puhul aitab meelitamine maiuspalaga. „Erinevalt koerast, kes õpib täitma inimese käske ilma, et teda tuleks selle eest pidevalt tunnustada, peab siga saama iga pealesunnitud liigutuse eest preemia. Temaga tuleb kaubale saada,” kõneleb Andres Tvauri.
|
