Vastutavad toimetajad
Mart Külvik ja
Juhan Maiste
Eesti Maaülikool
Tartu, 2009
384 lk

Aastal 2007 ilmus „Eesti pargid 1”, kus täpsem teave Tallinna, Harjumaa, Hiiumaa, IdaVirumaa, Jõgevamaa ja Järvamaa looduskaitsealustest parkidest. Samas kirjutas Ants Hein peatüki „Aed ja aeg”, piirjooni eesti aiakunsti vanemast ajaloost.
Käesolevale pargiartiklite kogumikule eelnes 1.–5. oktoobrini 2008 konverents „21. sajandi park IdaEuroopas – varemetest taassünnini;” ehk „Park kunstis. Kunst pargis,” mille eesmärk oli inspireerida parkidega lähemalt ja kaugemalt seotud inimesi rohkem mõtlema parkide rolli üle Maarjamaal ning selles vallas teadlikumalt tegutsema.
Konverents pakkus suurt huvi ja paljudel tekkis soov ettekannetest kokkuvõtteid saada, võimalusel artiklitest koguni kogumik koostada. Mitte kõigil huvilistel ei olnud ju võimalik viiepäevalisest üritusest osa võtta. Et ideest 384leheküljeline suureformaadiline 1,9 kg kaaluv rikkalikult illustreeritud pargiraamat koostatakse, oli meeldiv üllatus.
Ajaloolisi parkide skeeme, plaane, kavandeid, akvarelle, fotosid jt kunstiteoseid saab tavaliselt näha üksnes arhiivides, muuseumides ja raamatukogudes. Raamatu koostajad on paljude arhiivimaterjalide koopiatega artikleid illustreerinud ja nende korduva vaatamise mugavaks teinud.
Süüvides ajaloolistesse maastikesse, neid vaadates ja samas teksti lugedes tekib ettekujutus möödunud aegadest. Kogumikku saab vaadata ka kui pildiraamatut, sest 50 maali ja 120 fotot ligi kahesajast illustratsioonist võimaldab seda.
Konverentsil esinejatest ei leidnud kahjuks artikleid Maire Uustalu ja Risto Paju ettekande teemal, kuid kogumikus on tunduvalt rohkem autoreid kui oli ettekandjaid. Lisanduvad GerdHelge Vogel, Kadi Karro, Kalev Sepp, Mart Hiob, Mari Nõmmela, Kalevi Kull ja Kaia Lehari. Autorite erinev lähenemine on võluv – me kogeme, kui rikas, väärtuslik ja vajalik on park meile kõigile, eriti urbaniseerunud ja loodusest võõrandunud inimesele.
Peab tunnistama, et mõned artiklid olid lugemiseks rasked võõrsõnade rohkuse tõttu ja abiks tuli võtta leksikon. Pärismaiste puude ja põõsaste nimestikku tuleb võtta kui näidet meie kodumaa looduse rikkusest; liikide jagamine kitsalehisteks, laialehisteks, puudeks ja põõsasteks on kokkuleppeline, tõena seda võtta ei saa. Puittaimedena oleks võinud lisada veel ka liaanid ja puhmad, aga miks mitte ka poolpõõsad.
Pargis kasvavaid tavalisi võõrliike tuntakse suhteliselt hästi, kuid pärismaiseid viirpuid, pajusidremmelgaid ja kibuvitsu oskavad määrata vaid üksikud dendroloogid. Sama tuleb öelda pargis elavate nahkhiirte, seente, samblike, sammalde, rohttaimede kohta, rääkimata putukatest, mullafaunast...
Paljude inimeste tööna valminud raamat on sama laialt kasutatav kui park, igaüks leiab selles kogumikus endale vajalikku.