Oma lapsepõlvest mäletan paari külma talveööd. Elasin maal ja piisavalt kaugel, et linnast hajunud valgus ei pääsenud segama minu taevavaatlusi. Saunast tulles oli keha soe ja paksus kasukas, läkiläki peas, võisin tükk aega istuda kelgul ning vaadata üles.
Ja seal siis särasid heledad, teravad täpid mustavas taevas, vilkusid ja värelesid kiirelt. Oli imelik mõelda, et valgus oli liikunud miljoneid aastaid läbi ilmaruumi ja nüüd muudab vaid õhuke atmosfäärikiht kiirte suunda, just nagu oleks see kõige lihtsam asi kogu maailmas!

Kuidas saab niisugune asi juhtuda?
Päikese soojus on mootor, mis tekitab maakera õhkkonnas temperatuuride erinevuse ja pideva liikumise. Soojal ja külmal õhul on erinev tihedus. See aga tähendab, et valgus, läbides neid kihte, paindub kõrvale kord vähem ja siis jälle rohkem. Nii juhtubki, et valguskiir väreleb meie silmas või teleskoobis. Kuigi silmale ilus vaadata, tekitab see astronoomias suuri raskusi teravate kujutiste saamisel.

Proovime ise valguskiirt painutada!
Katse sooritamiseks on meil vaja ühte laserpointerit või laserloodi. Laia kiirtevihuga valgusallikad ehk taskulambid selleks ei sobi.
Lisaks kasutame küünalt, millega tekitada kuuma õhu liikumine.
Paneme nüüd laseri tööle ja suuname võimalikult kaugele, toa teisele seinale.
Asetame põleva küünla laserpointeri lähedale, kiire alla. Jälgime nüüd vastasseinal olevat valguslaiku või laseri triipu. Kui kasutad pointerit, siis täpp väreleb kiirelt tsentri ümber. Laserloodi kasutajale tundub asi veelgi imelikum, sest seinal oleval triibul on kõveram koht selgelt näha.
Nii juhtub, kui laserkiir läbib erineva murdumisnäitajaga piirkondi. Meie loo pealkirjas püstitatud küsimusele võib nüüd vastata: soojusega saab valguse teekonda muuta. Meie loo pealkirjas püstitatud küsimusele võib nüüd vastata: valguse teekonda muuta.