Eesti Looduse fotov�istlus
1/2010



Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

reisikiri
Euroopa Alaska – Sareki rahvuspark

Minu kahenädalase Sareki rahvuspargis viibimise jooksul oli ainult üks päev, mil säras päike ning puhus soe ja vaikne tuul. EuroopaAlaskaks kutsutud paigas tähendab sügis reeglina kahte plusskraadi, tuult, mis puhub 20 meetrit sekundis, ning vihmasadu, mis kestab 48 tundi järjest. Ometi oli tahtmine minna sinna kohe, kui avanes esimene soodne võimalus – möödunud sügisel.

Öeldakse, et kui elad Euroopas ja tahad minna Alaskale, siis mine Sareki rahvusparki.Tänu eriliselt metsikule maastikule ja ka loomadele meenutab paik tõesti karmi kliimaga Ameerika põhjamaad, kuhu vähestel avaneb võimalus reisida.
Sarek asub polaarjoonest veidi põhjapool,
mistõttu on kõik aastaajad peale talve seal suhteliselt lühikesed ja kiirelt kulgevad. Näiteks septembri (sügiskuu) alguses, mil Eestis valitseb vananaistesuvi ja 20 soojakraadi, on Sarekis sügisvärvide tippaeg. Kuu keskpaigaks langetavad
suurem osa puid oma lehed ning saabub esimene lumi. Kaks aastat tagasi kattus Sarek juba 7. septembril ligi 10 sentimeetrise lumekihiga, mida jätkus siiski vaid kolmeks päevaks.

Muutliku ilmaga paik

Juba paar aastat tagasi asusin planeerima
Sareki retke, mille käigus vaatasin pilte ja
lugesin matkakirjeldusi. Võimalus ja aeg
reisida tekkis selle aasta septembris, aga
tõsisemad ettevalmistused algasid juba
aasta alguses. Kõigepealt tuli leida korralik
kaart, mille järgi saaks ka matkata. Lõpuks
leidsingi ühe mõõtkavaga 1:100 000, millel
märgitud ka reljeef, taimestik ja palju
muud matkainfoks vajalikku. Nüüd võis
alata ka teekonna planeerimine ning tehniline
ettevalmistus. Viimane tähendas
eelkõige matkavarustuse ülevaatamist.
Sarek on ju kurikuulus sealse muutuva
ilmastiku poolest, kus imeilusast päikeselisest
päevast võib mõne tunniga saada
vihmane ja väga tuuline katsumus. Selliste
asjaoludega pidin kindlasti arvestama.
Kuna kõik eluks ja ka pildistamiseks vajalik tuli seljas kanda, pidin hoolega arvestama,
mida kaasa võtta ja mida maha jätta. Sellegipoolest kaalus minu seljakott 40 kilo.

Plaan kahenädalaseks retkeks nägi ette
Rapadaleni külastust ja ka mägedes liikumist.
Ajaliselt aga kujunes matk veidi teisiti.

Alustasin koos kaaslasega väikesest
külast nimega Kvikkjokk, mida läbib
Kungsleden (Kuninga rada, rootsi keeles).Tegemist on matkarajaga, mis algab Abisko rahvuspargist ja kulgeb ligi 800 kilomeetrit lõunasse. Mööda Kungsledenit ongi kõige otstarbekam Sareki siseneda, sest see on ainuke rahvuspargi märgistatud rada. Sarekis endas pole ühtegi märgistatud matkarada ega ka hütti, kus oleks võimalik ööbida. Samuti on seal mobiilileviga kehvad lood, sest mäed kõrguvad ümberringi. Seega on matkaja täiesti omapead ja looduse meelevallas, mistõttu ongi vaja retk eelnevalt hästi läbi mõelda ja arvestada ka varuvariantidega, juhuks kui jõed muutuvad ületamatuks või ilm pikemaks ajaks väga halvaks. Eriti oluline on see puhuks, kui e esmärk pole ainult matkata, vaid ka pildistada. Nii nagu minul.

Esimene öö – kuupaiste ja vaikne järv
Kaardilt vaadatuna ja mõõdetuna tundus, et Rapadalenisse – Rapaädno orgu ja deltasse –jõudmiseks peaks kuluma kaks päeva. Vahemaa oli ligi 40 kilomeetrit. Tegelikkuses kulges asi teistmoodi.
Juba esimeste kilomeetritega sai selgeks, et Kungsleden pole pargitee, vaid ponnistamapanev ülesalla maastik, kaetuna lahtise kiviklibuga. Ükskõik kui täpne on kaart – seljakott, maastik ja ilmaolud kujundavad liikumiskiiruse. Kui sajab vihma, muutub 40kilogrammine seljakott veelgi raskemaks ja iga samm töntsimaks. Jalgeesist tuli pidevalt jälgida, et koibi kivide vahel mitte välja väänata või mäest alla libiseda.
Esimese öö veetsime kauni järve kaldal, millel nimeks Unna Dahta. Õhtu oli vaikne, järvel peegeldusid pilved ja täiskuu. Päevane katsumus ununes, ainult valutavad õlad andsid möödunust märku. Hommikul ärgates sai selgeks, et päev tuleb vihmane ja jahe. Olusid hinnates ja kaardilt kinnitust saades panime paika õhtuse sihtpunkti. Läbida tuli 10 kilomeetrit, mis iseenesest pole sugugi palju, kuid iga kilomeetri tagant puhkepausi tehes ja seljakotti mugavamaks sättides läheb aeg omasoodu. Arvestada tuli ka peatustega, mis kulusid pildistamiseks. Õhtuks sihtkohta jõudes oli väljas juba suhteliselt hämar, lisaks veel vihm, mistõttu tuli telk püstitada lambivalgel. Söök valmis samuti telgis, sest sadu polnud veel selleks ajaks järgi andnud.
Hommikul telgiust avades tervitas meid puude vahelt sillerdav päike, mistõttu venisid hommikutoimetused üsna pikaks. Lisaks pildistamisele pidime ootama, kuni päike telgi ära kuivatas, sest kõik võimalused seljakoti kaalu vähendamiseks tuli ära kasutada.
Kolmas päev kujunes peamiselt ülesmäge rühkimiseks, mille lõpuks tõusime juba 900 meetri kõrgusele ja veetsime esimese öö mägedes. Enne loojumist pakkus päike lühikese, kuid meeldejääva etenduse. Esimene õhtu Sarekis oli paljulubav ja lootustandev. Järgneval päeval tuli läbida umbes 7 kilomeetrit, et jõuda oma baaslaagrisse, kust planeerisime alustada Rapadalenisse sisenemisi. Võrreldes eelnevate päevadega oli kõndimine palju lihtsam, sest polnud lahtisi kive ja järske tõuse. Teekond kulges küll tõusvas joones, kuid mööda lauget mäekülge. Baaslaagri seadsime sisse 1000 meetri kõrgusel platool, kus vulises mägijõgi ja jalutasid põhjapõdrad.

Rapadalen lummab oru ja kaljudega
Rapadalen on üks kaunemaid ja huvitavamaid kohti Sarekis, seda eriti sügisel. Rapadalenist hea ülevaate saamiseks pole vaja rentida helikopterit, vaid tuleb ronida mõne kõrgema mäe tippu. Suurem osa pilte Rapadalenist on pildistatud ühe mäe tipust, mille nimeks Skierffe ning mille kõrguseks antakse 1179 m. Peamiseks põhjuseks siinjuures on asjaolu, et sinna saab tõusta mööda matkarada, kust hea ilma korral on väga hea vaade Rapadalenile. Mina otsustasin seda retke mitte ette võtta, vaid pildistada Rapadalenit hoopis teiselt poolt, nii, et ka järsu nõlvaga Skierffe peale jääks. Sellest tingituna, sai valitud ka baaslaagri asukoht, kust oleks suhteliselt lihtne Rapadaleni lääneküljele läheneda.
Tagantjärgi mõeldes peab nentima, et ilm oli sellel päeval meie poolt. Taevas säras päike ja valitses tuulevaikus, mis on Sarekis tõeline haruldus. Seisime kaljuserval, vaatasime ja pildistasime, pildistasime ja vaatasime, kuni päike kadus mägede taha. Baaslaagrini oli ligi 4 km, kuid kahanev täiskuu ja pealamp andsid kohalejõudmiseks piisavalt valgust.
Telgi juures toitu valmistades pidasime plaani järgmisteks päevadeks, kuid hommikul selgus, et plaane pidi muutma. Olime mähkunud pilvesse, mistõttu nähtavus muutus viletsaks, lisaks sadas vihma. Kuna ka järgmisel päeval polnud ilm muutunud, siis otsustasime oma baaslaagri kokku panna ja mööda platood vaikselt tagasi liikuma hakata, sest Kvikkjokki oli omajagu maad ning aeg hakkas veidi tagant utsitama.
Tagasiteel saime palju vihma ja tuult, mis öösel piitsutas telki ja päeval vormis meie vaimu. Kolme päeva pärast olime ringiga tagasi oma esimeses ööbimiskohas ning nautisime tuulevaikset ja vihmavaba õhtut. Järgmiseks pärastlõunaks, vihmast ja tuulest karastunud, olime läbinud kokku 97 kilomeetrit. Kvikkjokkist alustasime läbi Helsingi teed alles sügisese kodumaa poole.



Jaanus Järva
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013