Jaan Kaplinski
Võluri Tagasitulek,
2009
213 lk
Jaan Kaplinski kaks proosapoeemi („Jää
ja Kanarbik” ning „Jää ja Titanic”) – või
kaks mõttepäevikut, mõlemad pärit ärevalt tundlikust ajast ligi kakskümmend
aastat tagasi. Ning Tartu ülikooli biosemiootika professori Kalevi Kulli
vastne järelsõna – või õieti Jaan Kaplinski
kirjutatust eraldiseisev essee. Kolme kirjatükki ühendab jää – seesama, mille taandudes algas elu praegusel Eesti alal. Seesama, mille vastu põrkus ja uppus koos reisijatega progressi suursaavutus, luksusaurik Titanic. Seesama jää, mis Kalevi Kulli loos käändub ka sõnaks jäägitu, jäägi, jäägu.
Jää-raamatut ühendab ka autorite suhtumine
loodusse, selge ja kriitiline vastandumine
inimese püüetele rõhutada iseenda isandlikkust teiste elusolevustega võrreldes.
Kolm teksti mitte vaid lugemiseks,ka kaasamõtlemiseks – ja õppimiseks. Kalevi Kull kirjutab: „Progressi ja täiustumise sügavast erinevusest arusaamine on uusajast – suurest looduse vallutamisest –ülesaamise alus.“
|