Et võimalikult paljud Eesti vete kalad fotole saada, tuli läbi teha mitu aastat kestev seiklus, mille käigus kihutas auto loendamatuid kilomeetreid ühest kodumaa otsast teise, akvaariumid pakiruumis ja kalamehevarustus sealsamas. Alati valmis, kui mõni tuttav helistas, et teatud kala pildistamiseks oli just see õige aeg saabunud. Kuidas see kõik õnnestus näppukargavate mudilate ja laevalael kõikuvate akvaariumidega, saab lugeda alljärgnevalt.

Eesti vetes elab üle seitsmekümne kalaliigi, lisaks veel kolm sõõrsuud. Et võimalikult palju neist oma liigitunnustega ja õigete värvidega fotole saada, peab nad kõigepealt elusalt ja tervelt kinni püüdma, seejärel võimalikult kiiresti akvaariumisse laskma ning siis viivitamatult pildistama. Vahel on tulnud fotosid teha rannal isegi vihmase ilmaga. Aga kust võtta kalad?

Kalad elavad vees, kes seda siis ei teaks. Aga kuidas neid akvaariumi saada? Ja üleüldse miks akvaariumi, miks ma ei jäta neid (mere)vette? Mõne kalaliigi puhul on tõepoolest võimalik pildistada kala tema loomulikus keskkonnas, näiteks ogalikku või väikest lesta, ehk haugi ja ahvenatki. Ent mõne liigi loomulik elupaik on mudane koht, kus nähtavust pole ollagi, ja kui kala armastab end veel liiva sisse peita, ei jääks fotole mitte kui midagi.
Võib ette kujutada, et haug ei tule kuskil jõesopis end ühest ja teisest küljest edevalt eksponeerima vees mulistava piltniku ette. Aga kui ta siiski tuleb ja poseerib nagu professionaal umbes pooleteise meetri kaugusel, teed klõps, klõps pildi ära, aga pärast on pettumus suur: oleks just kui kalapulka käinud vee all pildistamas. Selline kollane, pole värve ja õiget teravust ka mitte.
Jah, eesti kalade fotole saamine on üks hädaorg, kuid see-eest põnev. Lille ja liblikat on lihtne jäädvustada, sest kaamerat ja objekti lahutab puhas läbipaistev õhk, mitte sogane pruun vesi nagu meie vetes tavaline.
Ent ka akvaariumifotodega on üks häda: klaasi peegeldused häirivad. Mida suurem kala ja akvaarium, seda rohkem peab leiutama, et peegeldused kõike kihva ei keeraks. Ja siis hetke tabamine, et kala oleks võimalikult sobivas loomulikus asendis ja äratuntav.
Alljärgnevalt väike ülevaade kaladest, keda fotosid tehes kohtasin.

Tige ümarmudil
Viimane kalaliik, keda pildistasin novembri keskel, oli ümarmudil. See umbes 20 sentimeetri pikkune kala on meie meres uustulnuk ja siia sattunud Musta ja Kaspia mere vesikonnast arvatavasti laevade ballastveega. Esmakordselt kohati kala 2002. aastal Liivi lahes. Tänaseks on tige kala päris arvukas Muuga lahes, kus satub üsna tihti räimevõrkudesse. Kohalik kalamees selgitas, et kui unimudilat räimevõrgust päästa, siis kipuvad nad kallale kargama. Akvaariumist kala lähemaks silmitsemiseks välja võttes oli hetkega juba näpp kala kurgus! Tõesti hüppav, ablas, hammastega kuri kala.

Tuulehaug pildile rände ajal
Rannakülas Läänemaal sai see foto üles võetud. Need roheliste luudega kalad elavad Atlandi ookeanis ja tulevad kevadel Läänemerre meie vetesse kudema. Heal tuulehaugiaastal saabub neid suurte parvede viisi. Kudemisränne meie vetes on maikuus ja üsna lühikese aja vältel. Selle hetke peab ära tabama, muidu läheb jälle üks aasta kaotsi. See foto (vt trükiajakirja) on tehtud Läänemaal 25. mail Rannaküla lähedal meres olevast suure mõrra loomusest. Tuulehaugi võib saada ka kummipükstes, nabani merevees lanti loopides. Kalaparve leiab vaikse ilmaga üles, seal vesi „keeb”. Veepinna ligidal liikuvad kalad hüppavad tihti veest välja.

Koha pilt tuli traallaeval kõikudes
Veetsin öö traaleri koiku peal Peipsil. Kell neli oli äratus, masin lükati käima ja minek – traallaevaga traalima. Tuul ja laine lubas napilt järvele, ilm oli piiri Haug Riguldi jõest Läänemaalt aprillis. Üks kirglik kalamees on rääkinud härdalt lugusid väga ammustest kevadistest ahinguga haugipüükidest. Tookord västrapüügi juttu kuulates mõtlesin, et on ikka tore küll, kui ilusaid hetki eelmisest või isegi üle-eelmisest elust suudad nii eredalt meenutada – või siis nägi ta lihtsalt erakordselt noor välja. Ma ei mäleta hästi enam, kes seda rääkis. Soomes võib ahinguga haugi raiuda, meil mitte. peal. Kaasa sai võetud peale fototehnika veel kanistritega puhas vesi, akvaarium ja rullide viisi tualettpaberit. Kui traali vints venitab suurt saaki ahtrile lähemale, on varsti kogu tekk siplevaid kohasid, latikaid, hauge täis. Vööris on valmis läbipaistva veega akvaarium, see väriseb mootori vibratsioonist ja üsna karvase laine tõttu vupsab aegajalt vett üle klaaskasti serva. Kohakalad on kõik suured ega mahu akvaariumisse, aga leidus ka üks päris paras poisike. WCpaberit kulus sellises vappuvas olukorras ohtrasti akvaariumi klaasi kuivatamiseks. Tabada hetk, kus pole veepiisku klaasil ja kala on samal ajal õiges kohas, tundus sama lootusetu kui saada lotoga peavõit.

Kuldkoger – püütud plastpudeliga
Kuldkogred saime ühest tuletõrje veevõtutiigist Kagu-Eestist. Mõnda kala saab hõlpsasti kätte, näiteks liblikavõrguga või siis käepärasest materjalist ehitatud püünisega. Väikese mõrra valmistamiseks sobib hästi kaheliitrine koolajoogi plastpudel, millel tuleb kael ära lõigata ja kinnitada see tagurpidi pudeli külge tagasi, ava pisut suuremaks lõigata, mõned augukesed seintesse ja kivikesed raskuseks, nöör külge ning sai sisse. Nii need kogred akvaariumisse saingi.

Linask ja luts sobisid kaevuvette
Punkt kell 5.00 hommikul lähme järvele kolme alusega. Mehed on üdini stiilsed Mehikoorma kandi igipõlised kalurid, nende vanade meeste puupaadid tundusid olevat kalurikolhoosi algusaegadest pärit, ajast, kust nad isegi. Meenutused hulludest kalasaakidest ja kõvast rahast kalurikolhoosi päevilt oli kogu päeva peateema ja hoidis meestel sära silmis. Nad olid kogu elu ainult kala püüdnud. Mind jäeti ankrus mootorpaati, kaks paatkonda aerutasid mutnikuid ja rüsasid nõudma. Kaks merikotkast püüdsid samal ajal latikaid. Andsin kalade jaoks ämbrid kaasa, akvaariumid jäid sadamasse ja puhast vett ka polnud. Lämmijärve vesi oli tookord nii sogane (2. septembril 2006), et läbi kümnesentimeetrise veekihi kala enam näha polnud. Kalad on, puhast vett ei ole. Aga ennäe imet!, sadamas istub tuttav vanahärra, keda viimati olin kohanud kümnekonna aasta eest – kunagine ajakirja „Horisont” peatoimetaja Fjodor Fjodorov. Tema maja olevat siinsamas sadama lähedal ja muidugi ka kaev. Nii sain puhta vee, kuhu sisse panin ainsa magevees elava tursalise lutsu ja aegajalt talveund ja suveund magava visa kala linaski.

Väike tobias mängis surnut
Väike tobias, väike mudilake ja pisimudilake Eru lahest Lääne-Virumaal. Mõned kalad on nii väikesed, et nad ei jää ei mõrda ega võrku. Pisimudilake (pisimudil) on Euroopa kõige väiksem kala ja ega väike mudilakegi (väike mudil) palju suurem pole. Sihvakas väike tobias ehk nigli mahub samuti väga peenest võrgusilmast läbi. Kalauurijate abiga ja peenesilmset noota vedades saime needki kalakesed kätte. Saarnaki laiu rannaveest püüdsime kunagi mudilakesi paljaste kätega. Niglid teesklevad surnut ja kaevuvad välkkiirelt liiva alla. Suur oli üllatus, kui akvaariumis polnud näha ühtegi sinna just äsjapandud kala, rannaliival ka ühtegi siputamas polnud. Selge, peitsid end põhjas liiva sees. Aga pulgaga neid liiva alt välja udjada oli tulutu. Tobiad laveerisid pulga eest liiva all nii oskuslikult ära, et kordagi ei pistnud pead ega saba välja. Liiv tuli akvaariumist eemaldada. Nende järgmine trikk oli surnu mängimine, heitsid külili akvaariumi põhja ja lebasid seal liikumatult – nigli on trikitaja. Mudilad kipuvad ka liiva alla peituma, aga jätavad silmad liiva alt välja. Neil on nagu merivarblaselgi kõhu all iminapp, millega kinnituvad põhjas olevatele kividele.

Vimb pulmarüüs
Vimb on pildistatud Sindi paisu alt Pärnumaalt. Vimmad tulevad maikuus Sindi tammi alla ja püüavad meeleheitlikult paisu ületada, aga see on nende jaoks liialt kõrge. Kalatrepil ei ole aga mingisugust liikumist. Paar tunnikest vihmasajus passimist ja pealelõunaks on mul see käes – pilt pulmarüüs „lendavast” vimmast.

Hää kohaneja järves ja meres – hõbekoger
See kalaliik lasti meie vetesse möödunud sajandi keskpaigas ning on siiani kõige levinum ja paremini kohanenud võõrliik, kes elab paljudes mageveekogudes ja meres. Need hõbekogred on püütud elektripüügi seadmega kalauurijatega koostöös välitööde käigus. Hõbekoger on pildistatud Häädemeestel Pärnumaal.

Merepõhja elukad on kevadel kaldale lähemal
Nolgus, merihärg ja meripühvel elavad suurema osa ajast sügaval mere põhjas. Saaremaal Tagalahes on need omapärase välimusega kalad takerdunud võrkudesse 30–35 meetri sügavusel. Varakevadel aga, kui vesi veel külm, jäävad nad püünistesse ka mõne meetri sügavusel madalas rannikumeres. Kõik need võldaslased on külmalembelised kalad ja koevad samuti kõige külmemal ajal, südatalvest varakevadeni. Need elukad on jäädvustatud aprilli keskel aastatel 2006 ning 2009 Vääna-Jõesuu rannas.

„Torpeedokala” ehitab pesa vetikatele.
Selle marja täis raudkiisa püüdis 2. juunil oma küla mees Lohusalu lahest. Helistas, et selline pika sabaga kala, keda tema pole siinkandis enne näinud. Kui kohale jõudsin, ujus peaaegu 20 sentimeetri pikkune „torpeedokala” paadipõhjas vees. Oli jäänud võrku, mis oli nagu madrats täis vetikaid ja mererohtu. Raudkiisk ehitab samuti taimetükkidest pesa vetikatele nagu ta sugulased ogalik ja luukarits. Pärast kudemist, tavaliselt aastasena, nad surevad.