Eesti Looduse fotov�istlus
5/2009



Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

loodusesõbra sahvrist
Matsalu Loodusfilmide Festivali fotopäevast

Augusti alguses helistas ootamatult Ago Ruus. Nii algas minu jaoks sellesügisene Lihula suursündmus. Sain austava ülesande panna koos Heiko Kruusiga kokku MAFFi (Matsalu Loodusfi lmide Festivali) fotoprogramm, lisaks pisut seinapinda omaenda näituse jaoks.

Öeldakse, et juhuseid pole olemas, et kõik asjad satuvad näppu seepärast, et need peavad
sinna sattuma. Nii ilmus suur ümbrikutäis 6x6 sentimeetrisi laifi lmislaide Lapimaa loodusest sahtli põhjast lagedale tervelt kahel põhjusel. Näituse materjal oli mul (kahjuks) juba olemas ja seintelgi käinud, aga nüüd meenus nostalgiline igatsus „päris” fotokaamerate järele.Sel põhjusel sai ära meelitatud Eesti üks tuntumaid suurpiltide autoreid Lembit
Tenno, kes kutsus kaasa ka vanameister Gustav Germani. Kui viimasel on kodus sadade kaupa ülikorralikult prinditud, klaasitud ja raamitud suuri fotosid, mis ainult ootavad võimalust eksponeeritud saada, siis Tenno asus kibekiiresti printima ja raamima fotosid, mille juures ühe mehe siruulatusest ei piisa, et neid töökojast bussi ja bussist Lihula Mõisa aita seinale tarida. Verivärsked taiesed ja kõik ikka sellepärast, et kui asi tasub tegemist, tasub see hästi tegemist. Samal põhjusel askeldasid kaks töömeest pea terve ööpäeva, et ehitada ja paigaldada mõisa aita tõsine valgustus, mis kannataks võrdlust korralike galeriidega ja võimaldaks näha pildil olevat pisimate detailideni. Nüüdsest võib Lihula Mõisa Ait eksponeerida mida tahes, tundmata hirmu pimeduse ees.

***

Loodusmaastikud: meri, jõed, järved” võttis kokku Gustav Germani aastatepikkuse kire vett pildistada. Lembit Tenno „Loodus läbi plaatkaamera” esitas 17 pooleteistmeetrist pilti erinevate maade matkaradadelt – Norrast, Soomest, Eestist ja Roheneeme saartelt.
Ago Ruusi idee oli sel sügisel eksponeerida võimalikult palju kohalikke, s.t Läänemaa fotograafe, kuna seni tuntumad tegijad olid vist hetkeks aja maha võtnud.
Hanila vallavanem Arno Peksarit võiks varahommikuti kohata kusagil uduse mere kaldal või Salevere salumäe allika all või mõnel ainult temale teada oleval metsalagendikul, paraku me magame kõik sel ajal ja nii saamegi sellest maailmast teada ainult tema piltide vahendusel. Need said nüüd, esimest korda nelja aasta jooksul nii suures formaadis välja prinditud. Neli aastat võttis autor hoogu, nüüd oli idee küps ja näitusele jõudis tõeline paremik – „Sügistalvine Puhtu”.
Endine Matsalu mees Tiit Kaljuste pildistaks ilmselt märksa rohkem, kuid viimase aja tegemised looduskeskuste ja infostendide koostamisel ja kujundamisel röövivad päevi, nädalaid ja kuid. Õnneks jõudis väike pihutäis salapärast pakatavaid Läänemaa loodusvaateid ka näitusele.
Sama saali teisele seinale asetusid HKHK Grupi esindajate pildid – „Oma vaatenurk”. Seekord ainult viis taiest, autoriteks Kaia Vooremaa, Heli Nöör, Mare Miller, Inge Peterson ja Anu Tamme. Küllap olid ülejäänud Haapsalu Kutsehariduskeskuse 2008. aasta loodusfoto kursusel osalenud ülepea oma töödega hõivatud ja ausalt öelda on näitusele minek vägagi tõsine ja otsustav samm. Tahaks ju näidata parimat pilti, ent enamasti on see veel pildistamata. See on valusalt tuttav tunne.
Kaido Haagen on nimi, mis räägib enda eest. Peamiselt teatakse teda arhitektuurifotode, viimasel ajal ka hobi korras tehtud allveefotode järgi. Lihula mõisa võlvsaali seintel oli aga seekord näitus nimega „Milline vaade”. Eestimaal leiab „milliseid” ja ka „kahemilliseid” vaateid rohkesti. Kaido oli mõnd neist vaatajatega jaganud, nii et vanadesse aknaraamidesse püütuna avasid need meile killukesi kellegi teise igapäevast, mis üheskoos ometi pidupäevaks ülenesid.
Mõisa Tunnelis võis kogeda omapärast staatilise foto dünaamiliseks kujundivooks teisenemise efekti. Alo Põldmäe pealtnäha lõputult palju, tegelikkuses „ainult” 80 pilti „Neeruti semiootilistest puudest” nullis ära senise kogemuse ja arusaama seinal rippuvast pildist kui jäävast ja lõplikust kujundist. Jadastikuses paljususes sai neist pidevalt muutuv ja uuenev, otsekui elus vaade, mis tänu autori omistatud märgilisele tähendusele andis igal vaatamisel uue elamuse, sõltuvalt meeleolust, kontekstist ja vaatamise laadist.
Mõisa suur saal mahutas enam-vähem kogu Looduse Aasta Foto 2009 paremiku. Neid pilte on mujal juba nähtud, Läänemaal veel mitte. Need sobisid restaureerimist ootava saali pastelsetes lagunemistoonides seinale justnagu osakesena loodusest. Küllap oligi – kivi ja krohv, mida muud! Kultuurimaja sammassaali juhtnäitus oli sedapuhku väga sobivalt Matsalu inimeste endi pildistatud. Pille ja Kaarel Kaisel näitasid meisterlikult tabatud vaateid Kasari luhast ja selle elanikest. Näitused avati juba kolmapäeva õhtul ja võeti maha pärast filmifestivali lõputseremooniat.

***

Nagu ikka, kripeldas seegi kord korraldajate süda enne 19. septembri fotolaupäeva päris kõvasti – kui palju rahvast tuleb? Hommikune sessioon Matsalu Looduskeskuses ajas pisikesevõitu saali peaaegu lõhki, kuid Arne Aderi ning Pille ja Kaarel Kaisla fotosid koos Urmas Sisaski lummavate helinditega ning Fred Jüssi mitte vähem lummava häälega vaadati karges vaikuses. Multimeediakava „Elu Matsalus jääst jääni” tekitas ilusa ja tõese elamuse ja mõtteid elust, surmast ja veel kord elust.
Järgnes lustakas ja sisutihe fi lmilugu noorest, andekast ja juba ülikuulsast ungarlasest Bence Matest. Sünnipäevalapse Urmas Tartese ettekanne loodusfoto hinnast tõi kohale needki, kes esimeste ettekannete ajal veel magasid või kiiret linnupetet võtsid. Selgus ka, et hinnasildil ei pruugigi alati rahanumbrid olla, eriti looduse ja loomingu puhul.
Endine odaviske olümpiahõbe, Soome kõige kõvema käega fi lmimees ja fotograaf Hannu Siitonen näitas südantsoojendavaid tabamusi Põhjala elust. Saal ahhetas ja mügises naerda vaheldumisi.
Pärastlõunane sessioon kolis Lihula Mõisa suurde saali ja alustas kohe raskekahurväega. Kuni Gustav German tutvustas oma fotoalbumeid, millest suur osa on puhtalt oma rahakoti toel välja antud, seadis Lembit Tenno üles oma 8x10 tollise plaatkaamera. Kui ei oleks teadnud, et niisuguseid lõõtsa ning nuppudega hiiglasi teevad paljud mainekad firmad, nende hulgas Toyo ja Wista kui tuntuimad, võinuks arvata, et tegemist on fotomuuseumiga. Aga ega palju muutunud ole. Kõik on endiselt mehhaaniline ja optiline. Pole kohta, kuhu patareid pista. Lembit tutvustas ka oma suurformaat-tööprotsessi, kuhu on hõlmatud trummelskanner, mis võimaldab skaneerida kõike, mis fi lmil on ja isegi rohkem (üks tasafi lmi slaid annab ligi 2 GB faili), PowerMac G5 tüüpi arvutid ja Epson ning HP Designjet printerid. Sealt siirdub pilt raamimistöökotta, kus Lembitu käe all valmivad ülikorralikult klaasitud ja raamitud taiesed. Kõik ikka oma kodus.
Järgmisena seadis oma arvuti üles Juha Valste – reisimees, teadlane, õppejõud, ajakirjanik ja mitme raamatu autor, kelle kirg ja stiihia on kõrbed.
Pärast kõrbeid viidi vaatajad vette – Kaido Haagen tutvustas oma viimaste aastate suurt kiindumust, veealust elu „Vaiksest ookeanist Vilsandini”, kõik kaidohaagenlikult tipptasemel jäädvustatud. Kõrvaltvaatajale tundus, et see on märksa enamat kui lihtsalt sport või fotograafia.
Äärmuste jada lõpetas sel korral ankrumehena üles astunud rändaja Hendrik Relve, kes pajatas tasasel ja kaasahaaraval moel oma rännakutest Antarktika külmakõrbe piirimail. Nii üürikese ja mannetuna hakkas näima inimene oma sebimiste ja tülitsemistega.
Selleks õhtuks oligi kõik. Lisaks ookeanide helesinisele oli silmisse jäänud ka jäist helevalget ja tormist tumehalli. Oli see nüüd Namiibia krõbekuiv kõrbetolm või lihtsalt koduse Une-Mati kühvliliiv, mis silmalaud fotopäeva õhtuks nii raskeks tegi?



Peeter Vissak
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013