Anni Arro,
Angeelika Kang,
Epp Mihkels
Menu Kirjastus, 2009
191 lk

Sahvriuks kräuksub reetlikult. Rott võib sahvrisse pugeda ukse vahelt või öösel spetsiaalselt uuristatud augu kaudu, kuid mitte inimene. Raske sahvriuks roostes sepahingedel kriuksatab reetlikult ja köögist pistab pea välja vanaema: „Mis on lapselapsel päise päeva ajal sahvrisse asja?”
Kohkunud lapselaps teeb teist nägu ega saa sõnagi suust välja. Kuid võib ka juhtuda, et vanaema ei kuule kräuksatust ja lapselaps pääseb segamatult sahvrisse, omamoodi tõotatud maale. Värisevate kätega haarab ta riiulilt moosipurgi ja kummutab punasesõstralise sisu ahnelt suu juurde. Klunksklunks- klunks. Aega on napilt, keegi võib tulla, kuid kasvav organism nõuab oma, eriti maal elades.
Nüüd leiab vanaemade sahvritest enamasti vaid tühje purke, tavalisi pooleliitriseid, kõrgelt hinnatud liitriseid ja kullakoormatest kallimaks peetud kolmeliitriseid. Või on’s seal neis purkides veel midagi head 21. sajandi esimese kümnendi lõpuaastail?
Vastilmunud raamat väidab, et ka 21. sajandi sahvri purkides võib peituda üht-teist maitsvat ja lihtsat, lihtsalt maitsvat. Selle ime eeltingimuseks on hoidiseid valmistada oskava ja hoidiseid valmistada jaksava perenaise (peremehe) olemasolu. Või võtab lapselaps Menu kirjastuse sahvri-raamatu kätte ja valmistab Anni Arro tõesti lihtsate retseptide järgi ise midagi suupärast? Sibula ja porgandi marinaadis räimede valmistamine, näiteks, ei tundu ületamatu raskusena ka täielikule köögivõõrikule, seda eriti 2009. aasta suvel, mil Liivi lahe räimepüügi kvoodid olevat rekordkiirusel täis püütud.
Ärgem kaotagem lootust, kiigakem sahvrisse!