Eesti Looduse fotov�istlus
4/2009



Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

intervjuu
Tallinn vajab geoparki

Paevana alias Rein Einasto räägib oma unistusest rajada Maarjamäele geopark, kohta, kus tema esimest korda elus nägi unustamatut paeseina looduslikul kujul. Kuna tegu on ühe võimsama omataolisega Eestis, võiks erinevaid geoloogilisi kihte ja kihistuid tutvustav park olla avatud kõigile kodanikele. „See on üks minu elu missioone, seda peaks jõudma veel teha,” loodab juulis 75. sünnipäeva tähistanud Paevana.

Kuhu läheme?
Maarjamäele.
Taevas pilvitab ja kisub sajule. Paevana kohendab seljas punase-valge värvilist seljakotti, kobab midagi hallis taskutega vestis ja võtab vihmavarju tugevamalt kätte. Minekuks valmis: teekond kodust Lätte tänavalt number 5 bussini võtab paarkümmend minutit. Muidu oleks Paevana läinud rattaga, aga meil teistel polnud ratast hetkel võtta ja nii jääb jalutuskäik läbi linna ja bussisõit mööda Pirita teed. Mis on ju ka vahva.
Ühistranspordist astume otse nõukogudeaegse kivisillutisega teed mööda klindi jalami poole, mis paistab eemalt, Maarjamäe memoriaalkompleksi taga paarisaja meetri kaugusel. Kõrge klint on häbelikult lehtedesse mattunud.
Memoriaali odaterav torn jääb üksiku ja mõttetuna selja taha, kuidagi väsinud oma mahajäetuses. Mõtlen, kedagi see memoriaal ei huvita, keegi siin eriti ei liigu. Kaks trimmeriga meest pügavad muru. Paevana huvitab see kant aga väga. Tema unistustes on Maarjamäe tulevikus hoopis rahvasõbralikum, kui klindi ilu seisab avatuna kõigile näha.
Juba Suhkrumägi paistabki.

Suhkrumägi – mispärast Maarjamäel selline nimi oli?
Siit veeti minuteada mõisaajal suhkrut äsjaavatud raudteejaama. Aga näete seda „hammast”?
Paevana näitab justkui väikest sisselõiget klindi ülemises servas, mis tänu lehestikule on vaevuaimatav
See „hammas” tehti paemurru sisse kunstlikult, väljavoolava vee tarvis murrust. See hammas võiks olla see nii-öelda tulevikukoht – siit võiks alata geopark, klindi peale viiv trepp. Siin saaks paekallas olla linlasele looduslik eksponaat. Tallinna piires on see ainus taoline paik.
Kivistisi täis klindini on veel maad, kõigepealt sammume mööda memoriaali tühje teid. Taskust tuleb välja üks kivi, mis korjatud Suur-Pakri saarelt nädala eest. See on glaukoniit-lubjakivi tükk. Jääme seisma, Rein kohendab prille.
See on väga huvitav! Ainult sabakilbid. Need on trilobiitide sabakilbid, kõik üksteise kõrval. Olen Aleksei Turovskilt küsinud: „Miks sealses kihis on mattunud ainult trilobiitide sabakilbid?” ja tema vastas: „Väga huvitav probleem! Praegu vastust ei tea, aga see glaukoniit-lubjakivi trilobiitidega kiht oleks kivisõpradele väga põnev teema uurida.”

Praegu vastust ei tea?
Ei tea. Võibolla mingi kestumise eripära.
Liigume edasi Maarjamäe kompleksi viimase müürini.
Seda müüri ei pruugiks siin olla. Võiksime paiga ka tulevase trepi kõrvalt osaliselt puudest puhastada, nii tuleks klindi majesteetlikkus esile. Meil Eestis ju mägesid pole, aga geoloogiliselt oleme väga huvitav kant, meil võiks toimida hästi geoturism.
Kuigi alt hakkab juba pealetung.

Mille pealetung? Maaomanike, nii klindi ülalt kui alt. Ma mõtlen, et kinnisvaraarendajatel on soov siia ehitada. Kuigi klindi jalamil peab jääma 50 meetrit vaba vöönd, ei pruugi see seadus klinti kaitsta, kui rahad mängus. Meie soov Paeliidus on, et avaksime klindi 20–30 meetri ulatuses. Tahaksime, et linnavalitsus reserveeriks meile seal üleval vanas Põhjamurrus ruumi, et saaks ehitada kaasaegse loodushariduskeskuse ja loodusmuuseumi ühishoone, tõelise loodusmuuseumi.

Mille poolest see erineks olemasolevatest muuseumidest?
Siin oleks siis üks põhjamaade ainulaadseim looduskeskus. Balti klint on ju ainulaadne ja siin see avaneb linna piires kõige täiuslikumalt. Muide, Balti klindi uurituse tase on samuti legendaarne: juba 1858. aastal ilmus esimene teos kogu Eesti kihtide liigestatusest. Friedrich Schmidt, kohaliku Kaisma mõisahärra poeg, oli see geniaalne mees, kes läks Tartu ülikooli botaanikat õppima, sattus siis aga paemurdudes kivististe peale ja armus geoloogiasse. Tol ajal oli ju Eestis tuhandeid väikseid paemurde. Talumehed murdsid sealt kivi enda tarbeks.

Tuhandeid paemurde… Palju praegu on?
Paemurrud ja karjäärid on eri asjad. Karjääris kaevandatakse masinatega, paemurrus murtakse käsitsi. Paemurde on praegu vast paarsada järel, aga enamik hooldamata. Aga miks Schmidti töö oli tähtis: paekihtide lademelise liigestatuse detailsus, maailma etalonide asi tuli siit, Eestist. Neis murdudes käies sai Schmidt aimu fossiilide muutlikkusest: läks paar kilomeetrit lõuna poole ja nägi seal juba uusi kivistisi! Nõnda õppis ta tundma fossiilide mitmekesisust, mille alusel kujunes lademeline liigestus.

See tähendab, et nüüd oskame eristada Raikküla ladet, näiteks Juuru lademest?
Jah, meie Paeliidu üks ülesanne ongi nüüd kõigi lademete stratotüüpide paigad puhtad hoida, hooldatud. Aseri lade peaks olema avatuna näha Aseris, Raikküla lade Raikkülas ja nii edasi. Et teadlased saaks võrrelda, et oleksid olemas etalonid.

Kas mujal maailmas on ka kasutusel Eesti lademete nimed?
Leedus on küll osadel lademetel eesti nimed, aga enamasti on teistel maadel ikka kohalikud nimed. Lihtsalt meil on lademed väga hästi kirjeldatud ja uuritud, neid saab üle maailma etalonina kasutada, teadlased saavad siin võrdlemas käia.
Taevast sajab jämedaid piisku. Poeme loodusliku vihmavarju, eenduvate ülemiste paekihtide justkui varikatuse alla. Sätin kile istumise alla, et lubjakivitolm ei määriks. Sellises kohas oleks vahva lausa piknikku pidada, mõtlen. Ajastute raamatu sees istudes, kivistised pea kohal ja jalge all.
Piiskade vaibudes ronime mööda märga asfaltteed veel mõnikümmend meetrit ülespoole, kus rada avaneb otse mahajäetud Põhjamurdu. Jalge all kolisevad ja kõiguvad lahtised paetükid, sammume madalakasvulise nõmme-liivatee ja humallutserni vahel, kuni üks paarimeetrine paesein meie ees kõrgub. Graffi tiga määritud, ussiaugust ja kollaste karikakarde vahel. Seinas on üllatus: ava romantilise vaatega merele – oleme jõudnud „hambani”.

Selle seina ääres tegin ma 1950. aastal pilti, see oli minu esimene kokkupuude loodusliku paeseinaga! Olin siis keskkoolipoiss Tartust, tulime laulupeole. Sein oli tollal samasugune, samad kihid paljandusid, välja arvatud muidugi see looduses lubamatu kritseldus. Ja arvan, et tulevikus võikski siitsamast trepp alla minna, siia peakski rajama keskuse, klindi sisse, et ei häiriks vaadet. Minu arvates võiks geopark hõlmata ka Maarjamäe lossi, ajaloomuuseumi osa. Inimese ajalugu ja looduse ajalugu oleks seotud üheks tunnetuslikuks tervikuks. Ja Põhjamurd on ise sajandeid vana. Hea, et see murd on nüüd kaitseala taimedele, vahepeal olid need endised Põhjamurru maad ühe välismaalase käes, kes plaanis siia elamuid. Loodetavasti praegu, kui siin on kaitseala, seda elamukvartalit ei tule. Näete, siin on looduslik platoo.
Astume justkui tõrvatud garaazhikatusele. See „tõrv” on tegelikult samblikud, „garaazhikatus” aga looduslik paeplatoo, mis samblike tõttu on mustaks värvunud.
Ja siin avanevad Lasnamäe ehituspae kihid. Neid oleks siin kõigil huvilistel ülihea tundma õppida!
Paevana libistab õrnalt käega üle kihtide ja loetleb – Kassikord, Lutt, Tulikord, Poriarssin, Kirju kärn ja nii edasi, kokku on Lasnamäe murdudes eristatud 56 kihti.

Kust need naljakad kihtide nimed on tulnud?
Ega me päris täpselt pole jälile saanud. Need on vanade paemurdjate ja kiviraidurite pandud tabavad nimed kihtidele. Näiteks Lasnamäe ehituspae kiht nr 1 on Nutu. See on õige: kiht on nii pehme, et sellest midagi ei saa, ajab nutma. See jäetakse ehituses kõrvale, varem põletati lubjaks.
1954. aastal „korjas” Gustav Vilbaste need vanad nimed üles, muidu oleksidki võinud kaotsi minna, sest vene ajal ju praktiliselt käsitsi paasi ei murtud, ainult karjäärides, tööstuslikult. Nõukogude ajal läks enamus paasi killustikuks, vanad meistrioskused hääbusid ja nimed ka. 1965. aastal kihtide töötlemine lõpetati ja midagi ei toimunud kuni 1980ndate lõpuni. Ehitati betoonist.
Siis aga mäletan, kui Raine Karp (Linnahalli, Sakala keskuse, rahvusraamatukogu paehoonete arhitekt – toim) tuli minu juurde uurima, kust ehituseks üldse saaks Tallinnale omast paekivi, kõik olid ju killustikukarjäärid. Hakkasime uurima: mandril oli restauraatoritel üks väike käsitsimurd Kostiveres, mujalt ei saanudki.
Ei jäänud üle muud, kui kasutada ainult Saaremaal murtavat paasi, millest kõige Tallinna-lähedasem on Tagavere kivi. Ja nii saigi soovitatud. Pean ütlema, et alles siis, kui ma mööda Tallinna käisin ja vanu paekiviehitisi uurisin, hakkasin majades märkama ja eraldama paekivi erinevaid kihte!

Nii et seni polnud Sa märganud?
Ei. Enne polnud osanud vaadata, et millisest kihist mida tehti. Sambad, trepid, plaadid on ju erinevatest lademetest ja kihtidest. Ja vaikselt hakkas siis mul küpsema ka rahvuskivi idee, paekivi taas ausse tõstmise idee. Kui meil on olemas rahvuslind ja -lill, miks mitte ka rahvuskivi. Nii saigi teisel paekonverentsil 1992. aastal paas rahvuskiviks kuulutatud ja rahvuskivi sünnipäeva 4. maid, mil A. Rüütel sellele määrusele käe alla pani, hakati tähistama paepäevana. See päev vääriks ka kalendris märkimist.
Tänu sellele, et minu ettepanekuga liitusid kaks väga mõjukat organisatsiooni Eesti Geoloogia Selts (esimees Anto Raukas) ja Eesti Looduskaitse Selts (tegev-esimees Jaan Eilart), sai see asi teoks.

Kas paekivi rahvuskiviks valimine on aidanud paekultuurile kaasa?
Kindlasti. Otsekohe hakkasime ju käima vanade pensionäridest meistrite juures, uurima ja üles tähendama vanu kogemusi.
Kohtumine 1980ndate alul Hubert Matvega oli minu jaoks tähtsündmus. Mõistsime teineteist algusest peale, jagasime mõtteid paekivi osas ja juba toona oli mul rahvuskivi idee eos olemas. Kohe esmakohtumisel küpses mõte kirjutada paekivist. Tähtis oli lahti saada raiskavast suhtumisest kivisse. Paekivi murti ju nõukogude ajal täiesti mõtlematult. Kirjutasime koos mitmeid artikleid, 1981. aasta suvel ilmus Sirbis „Paest arhitektuuris ja Eesti paearhitektuurist”, kus kolmandaks autoriks oli Rein Zobel. Selles loos oli vaetud nii paekivi geoloogilist, ehituslikku kui arhitektuurset poolt. Artikkel jooksis läbi kolme Sirbi numbri, saime sellega ka aasta preemia kaastööde vallas. Pärast seda hakkasime ette valmistama I paekonverentsi, mis toimus Glehni lossis 1990. aastal.

Esimene kokkupuude kiviga?
Maal vanaema juures Urvaste lähedal olid mu esimesed kokkupuuted maakividega, kohalikud laudad, müürid. Kõik suved veetsin ju seal. Kui isa tellis 1938. aastal – olin siis neljane – Lasnamäelt suured paest kivitrepiastmed Tartu koduaeda, see kivi mind üldse veel ei köitnud. Aga eestiaegsed maateaduse õpikud panid mind juba paekalda kihtidest vaimustuma ja kui lugesin sealt: Toila lade (nüüdne nimi Volhovi lade – toim) Kunda lade, Aseri lade, kõlasid need nagu pühad nimed. Kui 1950. aastal Tallinnasse laulupeole tulin, oligi esimene siht: kirikutornid vaate pärast ja teine siht: paekallas.
Meie ümber on samblikega ja klinditaimestikuga kaetud paekivil siin-seal näha mitmeid ja mitmeid linnainimeste improviseeritud lõkkeasemeid, ka mahavisatud pudeleid, kilekotte. Järelikult siin käiakse istumas, kõik saavad aru, et on hea koht, kus käia mõtteid mõlgutamas ja lõket sussutamas.

Kas loodusharidust pole meil juba piisavalt?
Loodusharidust on iga aastaga aina rohkem tarvis. Tihe side maaga peaks olema kõigi linnainimeste püüdlus, nii palju kui võimalik, kasvõi suvila, maakodu näol. Ja linnaelu peaks muutuma maalähedasemaks, rohkemad rohelised alad tekitavad tunnetuslikumat sidet loodusega. Arvan, et lähemad kümme aastat otsustavad inimkonna saatuse, kas oskame teha kapitaalse pöörde senisest elulaadist. Kiiremaks ja pöörasemaks elu enam muutuda ei saa, piirid on käes, inimesed kauem vaimset stressi ei talu. Poliitikas peavad kõik erakonnad muutuma roheliseks ja sotsiaalseks, vastasel korral ei saa kogu mõtte- ja elulaadis pööret ellu viia. Sotsid ütlevad praegu, et inimene on esimene väärtus, see on siiski pisut poolik – räägime ikka inimene ja loodus. Siis on lootust.

Rohelist erakonda poleks siis eraldi vajagi, eraldatus jätab selle vaid üheks alternatiiviks teiste hulgas. Roheline peab saama normiks, kõik poliitilised grupid olgu rõhutatult rohelised ja jutt algaks alles sealt, kuidas seda ellu viia.
Jah, rohelised väärtused peavad olema kõigil, kõigil vastutajatel ja vastutavad kõik, igaüks. Ja siin, selle koha peal taandub paekivi roheliseks mõtteviisiks. Paekivi on üks tee, kuidas jõuda aukartuseni elu ees: möödunud elude kaudu. Olnud elud on kõik paekivis näha.
Tallinna Tehnikakõrgkoolis loen aegajalt paekivikursust. Aga minu põhiaine, kõige tähtsam, on keskkonnaõpetus. Seal räägin õpilastele oma maailmavaatest: paekivi pole enam siis kivi, vaid maailmavaade. Oma õpilastele ütlen, et enne ma referaate ära ei arvesta, kui kõikide tööd on koos minu käes. Kui mõni ei saa teha või ei taha – siis teised, tugevamad peavad nõrgemaid aitama.

Kas nad ei protesteeri?
Ütlen neile, et mis keskkonnaõpetus see on, kui ei osata koostööd teha, koos vastutada, see on kõige tähtsam keskkonnaõpetuses. Ka poliitikas peab vastutusteema jõudma kõigini, igaüheni meist.
Taas hakkab pea kohal pilvi koguma, jätame „hambaga” hüvasti ning asume kiirel sammul bussipeatuse poole teele, pilved lähevad aina ähvardavamaks. Klindile enam pilku heita ei jõua, bussi jõudes tabab linna tugev vihm.
Kott seljas on meenutusi täis ja väga raske – kümmekond peajalgset ja muud huvitavat kivistist sai ikka märssi pandud. Miks? Aga hea ju kellelegi kinkida, öeldes: minu kodulinnast pärit, ainueksemplar, originaal. Naljatamisi muidugi, aga see ju ka tõde. Eriti hea oleks, kui saaks sõbra või külalise kaasa võtta geoparki, näidata talle klindirikkusi kohapeal. Kui Maarjamäe geopark loodetavasti sünnib. Selle teostamiseks soovime Paevanale jõudu.

Kuidas me nõukogude ajal Kaarma kivi päästsime
Kõigepealt peab ütlema, et Kaarma kivi on üks Eesti hinnalisemaid ja rohkesti kasutatud paekive ehituses: see on restauraatorite üks lemmikkive, mitmed tuntud keskaegsed, aga ka nõukaaegsed ehitised, näiteks Kuressaare loss on Kaarma murrust. „Nüüd võib seda lugu juba laiemalt rääkida. Kui selgus, et Moskvast esitati 1980ndate algul Eesti geoloogiavalitsusele mitmemiljoniline projekt mõttega ehitada Kaarma murrust Roomassaare sadamasse raudtee ja hakata Kaarma kivi massiliselt läände vedama, sain aru, et nüüd on see tund tulnud. Selleks vajati projekti Kaarma varude ümberhindamiseks. Pöörduti minu poole, sest olin oma väitekirja just Kaarma kivi kohta kaitsnud. Minust sai peakonsultant. Koos minuga pidi töötama üks geoloog, noorem naisterahvas, kes Saaremaal polnud õnneks üldse töötanud. Tajusin, et tuleb midagi ette võtta, korraldada asi nii, et esimest korda läheb Eestist teele negatiivne aruanne. Kavatsesin öelda, et ressursid on otsakorral. Ma tundsin ju puurauke. Teadsin, et lääne poole muutub murru kivi kunagise avamere suunas viletsaks, teisel pool oli Kaarma oja maetud org lasundi läbi lõiganud. Hea kivi aga jätkus teisel pool maetud orgu, sinna oli ainult kolm auku kavandatud, ma mõtlesin, et kui nad nüüd selle avastavad, et seal on kvaliteetset kivi palju, on kõik mokas. Järelikult nende kolme augu puurimistulemused tuleb esitada sellisena, nagu peituks seal praak. Jäin kuuks ajaks sinna, kui lähenes palgapäev, ütlesin meestele, et peate ühe päevaga kolme päeva töö tegema! Mehed vastu, et see on hullumeelsus, ma ütlesin, et kui tahate preemiat, peate jõudma. Nimelt ma teadsin, et kui nad panevad täistambi peale, siis teeb puur vaid killustikku. Headeks näideteks on aga ju vaja ühtseid pikki üle meetriseid „vorste” – puursüdamikke. Aga nüüd tambiga tulid kõik 10–15 sentimeetrised jupid! Nii me selle asja ära petsime. Kui oleksime andnud positiivse vastuse, oleks sinna toodud paarsada inimest Venemaalt, loodud masstootmine ja kõik kivi välja veetud. See geoloogist naine muretses küll, et meilt oodatakse ju positiivset vastust. Aga kuna ma hoidsin oma tegevust tema eest varjul, siis ma sain talle öelda: me ei saa ju valetada, et siin on hea kivi, kui ei ole. Ma tulin ka peageoloogi juurde, kes oli igati aus mees ja ütlesin, et näe, et nüüd on selline lugu, et Kaarmast ei saa piisavat kogust head kivi, peame andma negatiivse vastuse. Tema tajus asja kohe ära, pilgutas silma ja ütles, et kui nii, siis nii. Negatiivse vastuse osas rõhusime sellele, et kvaliteet on nii kehv, et ei tasu laiendamist. Ja idapoolne maardlaosa parima kiviga jäägu varjatuks. Nõnda me tõde varjasime. Aga kas valetajatele peabki tõtt rääkima? Arvo Valton on öelnud: ebaausa vastu aus olla pole aus, tark hoopiski mitte.



Helen Arusoo
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013