Eesti Looduse fotov�istlus
6/2007



Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Radioaktiivne vannituba ja köök

Meie elukeskkonnas leidub mitmeid radioaktiivseid komponente, peamine neist on radoon

Miks juhitakse Helsingisse joogivesi mitmesaja kilomeetri kauguselt? Vastus peitub radoonis: seda eraldab Helsingi graniitne aluspõhi, mis muudaks joogivee liiga radioaktiivseks. Ent ka Eesti pole kõikjal radioaktiivsusevaba. Ohtu tuleb karta nii oma toidulaual kui magamistoas.


Ehitusmaterjalides sisalduvate radioaktiivsete elementide tõttu on paljud elamud suuremal või vähemal määral radioaktiivsed. Miks see nii on? Maakoores kindlalt peidus asuvate radioaktiivsete uraani-, tooriumi- ja raadiumiühendite üheks lagunemissaaduseks on radoon. Kuna radoon on aga gaasiline, tungib see aeglaselt läbi maapinnakihtide ja jõuab õhku. Vabas õhus on radooni vähe, küll aga kinnistes ruumides. Kõige väiksem radiatsioonifoon on puitehitistes. Tellisehitises võib foon olla kuni sada korda suurem, tuhkplokkidest ehitistes võib aga radioaktiivsus olla isegi tuhandekordselt suurem. USA teadlased on demonstreerinud efektset katset, kus graniiditükile avaldati survet (rõhku), ja graniidist hakkas hoogsalt eralduma gaasilist radooni. Tavatingimusis eraldub sellest siiski radooni vähe.

Graniidist veel. Euroopa kõige radioaktiivsem vesi on Helsingis, kuna põhjuseks on graniidist eralduv radoon, ning seepärast juhitakse soomlaste pealinna tarbe- ja joogivett mitmesaja kilomeetri kauguselt.

Radiatsioonifoon Eestis paiguti üle normi
Erinevate riikide ja euronormide kohaselt on eluruumides lubatud maksimaalne radiatsioonifoon 100–300 bekrelli kuupmeetri (Bq/m3) kohta.*
Eesti riikliku standardi EVS 839:2003 järgi on siseruumides lubatud kuni 200 Bq/m3, mis nagu arvata, ei kujuta endast tervisele ohtu. See tähendab, et ruumis laguneb igas sekundis ühe kuupmeetri õhu kohta 200 radooniaatomit. Eesti-Rootsi kiirguskaitse rühma määramise andmeil on radoonifoon (Bq/m3) Tallinna kesklinna majade eluruumides enamasti korras – vastavalt 38;286 (esimene arv näitab keskmist radoonitaset, teine arv maksimaalset taset). Lasnamäel on need arvud 47;301 ja Pirita-Kosel 157;631, seega üle normi. Koostöös Eesti Kiirguskeskuse ja Eesti Geoloogiakeskusega koostas E. Jõgioja ulatusliku ülevaate ja prognoosi Eesti radooniohtlikest piirkondadest. Juba Tallinna piireski on neid palju: Harku järvest lõunas ja kagus; Laulasmaa ja Türisalu vahelisel alal paeastangust mere suunas;paeastangualusel Tiskrest kuni ristumiseni Paldiski maanteega; Mustamäe nõlva alt kuni Rahumäeni; ida pool Lilleküla ja Järve raudteejaamade vahelist joont mööda kuni endise tselluloositehaseni; Maardus ja Kallaveres ja nende ümbruskonnas.
Mõned näited kõrgema radoonifooniga
aladest veel Eestis: Kundas ja Kunda jõe
orus, Kunda jõest kuni Pada jõeni; Toilas
Pühajõe suudmealast läänes ja Sillamäe
linnas. Need on küll suured üldistused ja
seetõttu peab alati laskma mõõta konkreetset
paika. Samas ruumiski võivad olla
erinevad näitajad.
Arvestades radooniriski, nõutakse paljudes välisriikides korteri või elamu ostul- müügil elamuõhu radooni määramist kiirguskeskuse poolt. Maja või korteri hind sõltub oluliselt ruumiõhu radoonisisaldusest. Ka Eesti ehitusnõuetes (EVS 840:2003) on vastavad nõuded fikseeritud. Tegelikult peaksid ostjad ja müüjad oma tulevaste elupaikade fooni laskma mõõta – kuidas muidu tead, kuhu elama satud?

Radoonikanalid võivad asuda elumajade all
Kui selgub, et elate radoonivooga ruumis, siis seintest saab radooni eraldumist pidurdada nende katmisega plastikkelmega. Isegi tapeetimine vähendab ruumi seinte kaudu eralduvat radoonihulka umbes 10–20% võrra. Et takistada pinnasest radooni sisenemist hoonesse, rakendatakse õhukindlaid kelmeid ja tõkendeid hoone alla, hoonealust pinda ja keldreid ventileeritakse õhu väljaimemisega ning õhu sissepääsuavad ja praod keldrisse tihendatakse hoolikalt. Neid ehitusnorme peaks rakendama ka meie ehitajad. Tähtis on ruumide igapäevane korralik õhutamine ja sundventilatsioon.
Maapõues tekkinud ja tekkiv radoon tungib maapõuest ülespoole, neid kohti nimetatakse radoonikanaliteks. Nimelt pinnasesse on kaugete aegade jooksul tekkinud isegi omalaadsed käigud, mille kaudu eraldub läbi maapinnakihtide pidevalt radooni. Selle tulemusena on välisõhu radiatsioonifoon keskmiselt 8 bekrelli – seega ohutu.

Mida väiksem õhuvahetus ruumis, seda ohtlikum
Siseruumide õhku tungib radoon nii ehitusmaterjalidest eraldumisel kui ka läbi vundamendi ja põranda. Iseloomulik on, et mida paremini on ruum eraldatud väliskeskkonnast (näiteks aknad on topitud, ruume ei tuulutata ja siis ei toimu õhuvahetust), seda kõrgem on ruumis radooni sisaldus. Teise maailmasõja päevil hinnati kõrgelt rootslaste ökonoomiat, kes hästi topitud akendega säästsid soojusenergiat. Hiljem selgus, et nii halvendati korteris hügieenitingimusi ja suurenes õhu radoonifoon. Sama tasub silmas pidada plastikakendega majades – ruume peaks pidevalt õhutama.

Litvinenko surmaja asub radooni lagunemise radioaktiivreas
Ent radooniaatomi puhul tasub silmas pidada, et see kiirgab ohtlikku α-kiirgust ja muundub edasi polooniumiks (Po-218). Teises etapis kiirgavad polooniumiaatomid α-kiirgust ja moodustavad pliiisotoobi (Pb- 214). Kolmandas etapis tekib plii lagunemisel vismut. Järgmistes etappides tekivad polooniumi, plii ja vismuti isotoobid, ning alles protsessi lõppsaaduseks on plii stabiilsed ehk mitteradioaktiivsed aato mid. Et erinevates etappides tekkinud radooni tütarisotoopide radioaktiivsed poolestusajad on mõnevõrra erinevad, siis on ruumiõhus alati üheaegselt hõljumas nähtamatud radooni, polooniumi, plii ja vismuti erinevate tütarelementide radioaktiivsed aatomid ning α-, β- ja γ-kiirguse osakesed.
Joonisel esitatud skeemi 7. etapis moodustub poloonium (Po-210). See iso toop põhjustas sensatsiooni möödunud aasta (2006) novembrikuus, kui polooniumist sai Londonis surmava mürgistuse endine Vene spioon Aleksandr Litvinenko. Poloonium on erakordselt mürgine metall, mida tehislikult toodetakse mitme riigi aatomireaktoris vismuti aatomi tuumade kiiritamisel neutronitega. Arvatavalt piisab juba väikesest polooniumitükist kogu inimkonna mürgistamiseks! Teisisõnu: 1 g polooniumi on surmav kogus miljardile inimesele. Arvestagem, et maailmas on toodetud umbes 100 g polooniumi. Polooniumiühendid helenduvad kiirguse tõttu helesiniselt, mis on täheldatav isegi päikesevalguses.


*Ühik bekrell (Bq)
iseloomustab aatomituuma lagunemiskiirust (aktiivsust) ajaühikus. 8 Bq tähendab, et ühes sekundis laguneb kaheksa aatomituuma. Enamasti lisatakse veel ruumala- või massiühik, näiteks 8 Bq/m3. Viimane väärtus osutab, et ühes kuupmeetris välisõhus laguneb igas sekundis kaheksa radooniaatomit.



Hergi Karik, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013