Eesti Looduse fotov�istlus
4/2007



Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

sammud omas Eestis
Kagust loodesse: Korijärve–Pikasilla

Punased, need on tõugud, triibulised päris mardikad.
Ingmar Muusikus
Viimasel juunihommikul kiirustame Korijärvelt minema, või mis hommik see enam, tund üle keskpäeva. Kiirustame, nagu see suvigi kiirustab. Meie tahame jõuda kella kuueks Keeni raudteejaama, aga suvi, kes teda tagant kihutab? Kliimamuutused?
Ritsikad musitseerivad odrapõllu servas. “Kuu aega tagasi juba hõõrusid, siis küll õrnemalt,” märgib Ingmar.
Mitu kilomeetrit tuleb Korijärvelt Tagulasse? See võiks olla lausa miljonimängu eelviimane küsimus. Meie nüüd teame, neli või viis, aga mitte päris täpselt, sest enne Tagulat pöördume suuremalt teelt taas kõrvale, heinamaade ja põldude vahele.
Nõnda edenemegi suure osa sellest päevast kunagiste Laatre sovhoosi Väikese Emajõe lähedaste rohumaade põlvekõrguseks kasvanud heinaga põlluteedel.

Kadunud poja tagasitulek
Korijärve küla Raudlaane talu kirju pearätiga perenaine küürutab kartulivagude vahel, purk käes. Jah, kartulimardikad, suuremad juba kokku korjatud! “Punased on vaid järgi jäänud. Nad on nagu vaglad, need punased või mis nad on, aga need suured on triibulised.”
Kartulimardikad, kadunud pojad, kahjurid, vahepeal kusagil ära olnud, nüüd kaarega tagasi jõudnud. Raudlaane perenaine ei heida neile armu. “Söövad lehed ära ja kartulist ilma. Me ei teadnudki, et nad olemas on, aga see aasta ütlevad kõik, et väga hullusti on täis.”
Karvane Raudlaane Nässu lööb sellele jutule oma kileda haukumisega justkui pitsati kinnituseks peale, mis tähendab ühtlasi ka seda, et kaks tundmatut pikka meest hakkavad mööda põlluserva edasi minema.

Vana tuttav, hiireviu
Naadiuputus hiigelheinamaa servas ja hiireviud sinise taeva all, terve pesakond. Tuttavad eelmisest aastast, samast ajast, juuni lõpu ja juuli alguse päevade sammudest, mitte Korijärve, vaid Karijärve mailt. Elva lähistelt, kui Ingmar pikutas selili rukkipõllus ning suhteliselt madalalt tiirlevaid viusid kolmveerand tundi pildistas.
Peeterpaulipäeva (29. juuni) järgseid tuttavaid eelmisest aastast tee servas näib tervitavamas olevat teisigi, suviseid õhuvärelusi, värve, meeleolusid. Koerliblikad, kesalilled, suitsupääsukesed. Tuttavad täkked aastaringides, meie aistingutes, väga vajalikud, ennast ära tunda aitavad märgid.

Valga – vaikuse valvur
Kolhoosiaegsed teed rohtuvad, kaart näitab kruusakatet, tegelikult kõditavad kõrred lõuakurde. Rohi rinnuni.
Kell 14.33 ületame Väikese Emajõe, mida sõber sel minutil ja ses kohas kraaviks nimetab. Oleme juba teinud sel päeval mõlemad ligi kümme tuhat sammu. Poolteise tunniga kümme tuhat, meie jaoks kõva tempo – põhjus, või eesmärk, – Edelaraudtee rong, mis 18.17 Keeni jaamas vilistab. Tahame tema turjal Peedule öömajale sõita.
Läheme Valgamaal, ja see Valgamaa osa ei ole võrreldav Võrumaaga, kust tuleme, või Mulgimaaga, kuhu suundume. Vähe külasid, vähe talusid, vähe teid ja ei ühtegi bussipeatust. Väikese Emajõe soine orund, rohkem kui kahe tuhande hektari suurune Korva luht oma Laatre sovhoosi aegsete poldrisüsteemidega. Üksiku taluvareme tunneme ära põdrakanepist, keda oleme harjunud õitsemas nägema pigem juuli teises pooles. Kadakatäksi aga “tõk-tõk-tõk” laulust, mida ta esitab viltuvajunud traataial.

Kuldkass püsis peidus
Teel Lossikülla näeme huvitavat segametsa, kus koos kasvamas mitmeid puuliike, teiste hulgas mänd ja tamm. Järsku on see segaseltsi puude kooslus sürjamets, mis kasvab mõnedel Lõuna-Eesti lubjarikastel aladel?
Kõnnime Sangaste kihelkonnas, ja ongi pisut imelik mõelda, et see ala, praegune Valga maakond, kuulub ajaloolise Tartumaa hulka. Võru, tartu ja mulgi murde segupada. “Las mi kae, las mi katsu: kohes meile ase andas, ase andas, paika pandas? Vast andas aganiku, püstite peni peldikude!” kõlab Sangaste kihelkonnast 1889. aastal üleskirjutatud pulmalaul, pruudi kirstule koha otsimisest peiu kodus.
Meie ei näe sel päeval ühtegi pruuti ega ka mitte rahvapajatuste Sangaste kuldkassi, vanakurja, kes tüdrukuid metsa meelitas. Sookuivendaja ja rukkiaretaja krahv Friedrich Bergi kunagistest valdustest, Lossiküla asulast ja võimsate mändidega pargist läheme läbi, kohtamata ühtegi inimest. Imetleme vaid haigrut tiigil ja ühe kuusevõra kummalist teisiti arengut.

Nagu prantsuse filmis
Järgnevatel kilomeetritel tempo tõuseb, rühime läbi Tiidu küla Valga-Tartu raudteeliini suunas, lõigates põlluservadest teed nagu puhisevad vedurid.
Kui sõber jääb rukkililli pildistama, hõigun kannatamatult: “Ingmar, nii jääd rongist maha!” Nõnda hüüdes olen oma mugavuse ohver, võiksime ju rongil minna lasta ning jääda kuuse alla ööbima, öökullide hääli kuulama ja koidikukiiri oota ma. Kuid ei, igatsen õhtust ahjusoojust nagu koer oma kuuti.
Üksik traktorist viipab meile Tiidu küla servas ja meie viipame vastu. Käeviibe: üksteisest arusaamise, rahumeelsuse, heasoovlikkuse märk. Miks ei tervita inimesed samamoodi üksteist Tallinnas, Tartus või Viljandis, küsib Ingmar.
Pikk, sirge, suurte metsade vaheline spurt kannab meid kella kuueks Keeni jaama. Justkui kümnevõistlejad pärast 1500 meetri jooksu. Saame isegi õndsa veerandtunni perrooniserval jalgu ning varbaid sirutada, kuni kena jaamakorraldaja Raissa, nagu prantsuse filmist, tervitab minutipealt saabuvat Valga-Tartu rongi. Peale meie siseneb Keeni jaamast vagunisse veel üks reisija.
Sel päeval astus Juhani 27 068 ja Ingmar 26 701 sammu, üle kahekümne kilomeetri.

Meie tee ristus Soontaga rästiku omaga ja siis tuli hetk, mil rästiku tee ühe tiivulise teega.
Ingmar Muusikus

Lotale truud
Järgmisel hommikupoolikul, 1. juulil, kannab sama rongiliin meid 18-kroonise pileti eest tagasi Peedult Keeni. Küüditatute mälestuskivi juurest (Keeni jaamas astusid ohvrid Siberi ešeloni) seame sammud Lota küla poole.
Sel päeval ei ole meil rongile tõttamise kava ning teekond, võib-olla just seetõttu, kulgeb aeglasemalt.
Lota küla keskus, laudisega vooderdatud kuurike, seisab oma vertikaaltelje suhtes 15 kraadi viltu. Nagu ime läbi püsib seejuures aknaruut terve, põrand puhas, luud nurgas ja seinal kuulutus: autokauplus tuleb kolmapäeval kell 11.
Valgamaa ootab vaikselt. Tallinn aga kogub elanikke häälekalt, paljulubavalt ja hõlpsalt, nagu Alaska omal ajal kullaotsijaid. Pealinnas trammipeatuses tungeldes ei tule pähegi, kui palju leidub Eestis tühje külasid, sööti jäänud põllumaid, ilma inimasustuseta alasid. Loodus ei tunne inimesest puudust, kui hea on aga linnade ümber koondumine Eestile ja tema inimestele endile?
Õnneks leidub neid, kes maalt ka mujale kui linna siirduvad. Perekond Otto kolis aasta tagasi Võrumaalt Valgamaale, pereisa kiidab Lota küla rahulikku elu. Väikesed Kertu (kahe patsiga), Keidy ja Jorma tulevad maja juurest tee veerde rändureid uudistama ning manitsevad oma kaht koera, Leedit ja Bessut. Koertest üks, mainib Ingmar edasi astudes, on veel sellises eas, et ei ole haukumist ära õppinud.

Sootagustel teedel
Kui kruusateel kihutab mööda auto, oleme õppinud varjama kätega silmi ja kukalt. Et mitte kiviga pihta saada. Ilmselt ei ole osa pedaaliässasid elu sees kogenudki, mida tähendab jalgsi käia kruusateel, kus kihutatakse, arutleme.
Enne Killinget, kus ületame Valga-Tartu maantee, korjame teelt kaks surnud põõsalindu, kihutajate ohvrid nemadki.
Päev püsib palavavõitu, õhk tundub seisvat, käia on raske, konte murravad eelmise päeva spurdid. Ingmar jaksab veel kummardada ning metsmaasikaid noppida, mina jaksan vaid tee peale maha istuda.
Ees seisab aga rännak Soontagale. Kui palju leidub Eestis neid soo-taguseid kohti! Sootaga (Jõgeva), Sootaguse (Illuka), Soo-otsa (Martna). Kümneid, sadu, tuhandeid. Õieti võib merelt tulija kogu Eesti sisemaad nimetada sootaguseks maaks.
Minu Mulgimaalt pärit ema räägib, et pärastsõja-aastatel oli Soontaga koht, kuhu janused suundusid õhtul, siis, kui Tõrva pood juba kinni oli. Tuli koputada ühele teatud aknale ja seepeale naisehääl küsis: “Kui palju sa tahad?” Ja ta ei küsinudki: “Mida sa tahad?”
Metsatee Soontagale viib üle madalamate maade, raiesmikuservade. Ühel hetkel pikutabki teel see, kellega kohtumist aimasin. See tegelane paistab olevat midagi ära söönud, ja vist lihtsalt puhkab tee peal parajast kõhutäiest. Pisike, majapidamisküünla mõõdus rästik.

Riidaja männikute ilu
Üks paar kalakotkaid, kaks paari must-toonekurgi, metsise mängupaigad, männimetsad, loeb Ingmar Soontaga looduskaitseala tutvustavalt plakatilt.
Meid vaevab janu. Akent, millele koputada, ei hakka me Soontagal otsima. Astume ühte õue ja hüüame: “Uuu!”
See hääl ei jää hüüdjaks hääleks kõrbes. Meid võõrustab lahke jahimees, palub lauda istuda, pakub isegi õlut. Piirdume küll palja veega.
“Raadiosaatjaga ilves elas siinkandis, siin on suured metsalaamad,” räägib võõrustaja ning juhatab teed Pikasilla suunas. Selgub, et õhtuseks teekonnaks kujuneb rohkem kui arvasime, ligi tosin kilomeetrit.
“Väga võimas männimets paremal pool,” leidub järgmine märkus retkepäevikus. Riidaja männikud, ütleb Regio kaart nende männivägilaste arvukate salkade kohta Väikese Emajõe alamjooksul. Vanu puid katab krokodillinahaga sarnanev koor.
Põlise männiku ilu leevendab väsimusilminguid. “Poleks osanud unistadagi, et Eestis midagi sellist leidub,” olen kirjutanud märkmikusse.
Küllap lohistan jalgu, sest möödasõitev auto peatub ja juht pakub küüti. Täname ja keeldume – oleme otsustanud liikuda ühest punktist teise jalgsi, ja ainult jalgsi.

Juhtum tee ääres
Ingmar nopib metsmaasikaid, aga ei pista neid enam põske, vaid ajab kõrre otsa. Mina pügan pussnoaga teeäärset nõmm-liivatee mätast ja kogun lillasid õisi torbikusse. Neid loodusande ei varu me endile, vaid oma seekordsele küüdimehele, Tartu linnavalitsuse teabeteenistuse juhatajale Lilian Lukkale kingituseks.
Pikasilla lähistel vanal maanteel peatume teeäärse mälestuskivi juures. Noor mees kohtunud mustlastega, tapetud juhuslikel, segastel asjaoludel. Kirjad kivil ütlevad: “Siin sai õnnetult surma Jakob Leevertand 1935. aasta 19. juulil. Nii murdub elu. [---]”
Teeäärsed mälestuskivid, neid leidub Rõngu ja Tõrva vahel teisigi.
Lilian ootab meid, valge särk seljas, Pikasillal, Põdrala valla piiril.
Vaatame koos Pikasillalt, kuidas üks õige noor kalamees oma kasside rõõmuks Väikese Emajõe särgi sikutab.
Ingmar astus sel päeval 33 140 sammu ja Juhani 34 346 sammu. Teekonna algusest, Parmu nukast Pikasilda jõudis esimene mees 198 464 sammuga ning teine 192 671 sammuga. Septembris kavatseme liikuda Viljandimaal Õisu poole.



Juhani Püttsepp
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013